Tiit Vähi: Ansipi valitsuse ajal kaotavad paljud oma vara

Kahjuks on see aeg käes.

Praegune Eesti probleem on, et kahe aastaga on majandus langenud 20% ja töötus liginemas samuti 20%-le ja nende näitajate poolest olema Euroopa kolme viimase hulgas. Meil pole majanduse edendamise strateegilist plaani. Nii valitsus kui ka kohalikud omavalitsused tõstavad makse ja monopoolsed ettevõtted hindu, kuid majandus sellest ei kosu, pigem langeb. Venelaste sõimamine, sisevaenlaste otsimine, 2009. aasta kuulutamine innovatsiooniaastaks, usk, et euro lahendab kõik, on asendustegevused. Probleemiks on nõudluse puudumine.

Toodangut pole kuhugi müüa ja igasugune turg, eriti kui ta on lähedal, ka Vene turg, on Eesti majanduse jaoks vajalik.

Teiseks, keegi ei väida, et ainult Vene turg on päästerõngas. Keegi ei räägi ainult ega isegi mitte oluliselt transiidile orienteeritud majandusest. Kuid transiidi kahjulikuks tunnistamine on end liberaalseks ja turumajanduslikuks nimetava partei ja valitsuse kohta asjatundmatu ja rumal. Ning, Kalev, kui keegi ütleb sõna "Venemaa", siis ei tähenda  see  ütleja soovi minna tagasi NSV Liitu.  Keegi ei räägi muust kui normaalsetest suhetest naaberriigiga, mis on nii majanduslikus kui ka julgeoleku mõttes Eestile  kasulik. Muuseas tuletan siinjuures Sulle, Kalev, meelde, et just Tiit Vähi kirjutas 1992. a alla vastastikku soodsa  majanduskokkuleppe Jegor Gaidari valitsusega ja ka  24. novembril 1995 Eesti valitsuse nimel avalduse Euroopa Liitu astumiseks. Need kaks dokumenti ei olnud vastuolus. Eesti peab mõlemas suunas tegema koostööd. 1995-1999 toimusid ka regulaarsed Venemaa ja Eesti valitsuste vahelise komisjoni kõrgetasemelised kohtumised, mille käigus sõlmiti mitmeid olulisi kokkuleppeid. Paraku katkestasid  1999. a võimule tulnud poliitilised jõud need kontaktid

Kolmandaks, jääb, Kalev, mulle arusaamatuks, et kui Sa juba demagoogitsema hakkasid, miks võtsid Sa siis aluseks 1991. aasta ja Venemaa ja mitte 1990. aasta ja NSVLi,  kuhu läks 98% Eesti väljaveost.

1995. ja 1999. aasta võrdlemine näitab seda, kellele Kukk oma kirjatüki on suunanud: inimestele, kes ei tea majandusest midagi või kellel vanust alla 25 aasta. Ülejäänud meist ju teavad väga hästi, et 1998. aastal varises Vene stiilis šokiteraapia ravis olnud Vene majandus täielikult kokku, Venemaa kohustused muutusid suuremaks, kui Venemaa võime neid teenindada, rubla väärtus kukkus kokku ja loomulikult ka kogu kaubavahetus ülejäänud maailmaga. Kuid Kukele meeldetuletuseks: nii Venemaa kui ka Eesti majandus toibusid sellest šokist kiiremini kui praegune kriis, mis kestab juba teist aastat ja lõppu ei ole veel näha.

Et aga Ansipi valitsuse rahvus- ja välispoliitika on tulnud kasuks Eesti ja Venemaa vahelistele majandussuhetele, seda arvavad nii Eestis kui kogu maailmas küll ainult inimesed  Eesti peaministri büroost. Seda vaid siseringile mõistetavat saladust pole võimalik kommenteerida.

Mis aga mind kõige enam üllatab, on see, et Kukk ei paista ise taipavat, et läheb oma artiklis vastuollu meil üldlevitatava ettekujutusega, nagu oleks Vene turg erakordselt riskantne. On ju nii, et kui Eesti eksport Venemaale kukkus 32%, siis on Vene turg meile keskeltläbi sama riskantne kui meie endi siseturg või mis tahes muu turg. Ning veel. Kui meie ei oota oma siseturu nõudluse olulist suurenemist ei tulevaks ega ka ületulevaks aastaks, siis Vene majandus juba näitab paranemise märke ja naftahindade stabiliseerumine 70-80 USD vahele annab alust arvata, et see nii ka jääb.

Eesti vajab hädasti majanduskasvu taastumist 4-5% tasemele.  Tänases maailmas on seda kasvu võimalik leida üksnes kasvavatelt turgudelt ja kui saame paar protsenti sellest idast, siis oleme ülesandest poole lahendanud. Vastasel juhul tuleb meil otsida neid võimalusi Kesk-Euroopast, kus oleme konkurentidele igas faasis kindlalt alla jäänud ka siis, kui turutingimused meile suhteliselt lahedad olid.

Tänan Sind, Kalev, Äripäeva kaudu  saadetud  kirja eest, tulevikus eelistan mõttevahetust isikliku vestluse kaudu.