Inimlik rumalus: nõiad, veised ja Kopenhaageni kliimakonverents

Inimeste võitlus kliimaga on donkihhotlik, sest kliima muutub meist sõltumata rütmiliselt, kord soojenedes, kord jahenedes, ja inimene peab kohanema muutuva kliimaga, nagu ta ongi seda teinud kogu inimajaloo jooksul.

Kuidas kujuneb meie planeedi kliima, võib lugeda juba keskkooliõpikuist, sellest arusaamiseks pole vaja sügavaid eelteadmisi. Juba neis on korralikult kirjas, et Maa kliima kujuneb atmosfääri, hüdrosfääri, litosfääri ja biosfääri vastastikusel toimel. Kliimat mõjutavad paljud astronoomilised, geoloogilised ja geograafilised tegurid, nagu päikesesüsteemi asend galaktilisel orbiidil ja Maa asend päikesesüsteemis, Maa telje kallakus, tema tiirlemiskiirus ümber Päikese, pöörlemiskiirus ümber oma telje, magnetvälja muutus, merehoovused, vulkaanide tegevus, hiidmeteoriitide langemine jpt tegurid. Ja et Eesti kliimat kujundavad olulisemad tegurid on päikesekiirguse juurdevool ja Atlandi ookeani põhjaosa kohal toimuvad atmosfääriprotsessid.

Inimese osa kliima kujunemisel on võrreldes looduslike faktoritega kaduvväike. Võrrelgem näiteks inimese kliimat kujundavat rolli keskaegkonna lõpus Mehhiko lahte langenud hiidmeteoriidiga, mis hävitas saurused ja suure osa Maa elustikust. Need on täiesti erineva suurusjärguga fenomenid.

Kuid hoolimata sellest kogunes Taani pealinna kliimaküsimustes suuresti ebakompetentne rahvamass, et planeedi elanikele selgeks teha inimest emiteeritud süsihappegaasi ainumäärav osa Maa kliimale.

Kopenhaageni kliimakonverents oli viimase 100 aasta suurim rahvusvaheline tsirkus, ja Eesti delegaadid võiksid avalikkuse ees vabandada mõttetult kulutatud rahva raha ja keskkonna saastamise pärast. Kopenhaagenisse kogunenud kümned tuhanded inimesed tekitasid aga ilmselt rohkem transpordi- ja olmesaastet kui kogu Tallinna linn aasta jooksul.

Oleks vist palju tahta, et Obama, Merkel või Sarkozy teaksid kliimast rohkem kui keskmine Eesti keskkoolilõpetaja. Kui Kopenhaagenis osalenuks protsentki asjatundjaid, võinuks tulemus olla pisutki parem. Ega europarlamendiski ole protsendist rohkem kliimaala teadjamehi, aga otsused tulevad oi, kui võimsad ja "targad"!

Suurte globaalsete kliimatsüklite pikkus on umbes 150 miljonit aastat. Kuid on teada ka hoopis väikesi kliimarütme kestusega 9-11, 22, 35, 44, 50-56, 80-90, 111, 170-200…2200-3500, 29 000 ja 41 000 aastat. Summeerudes võivad nad üksteist võimendada või kustutada.

Keegi ei eita, et pärast aastail 1300-1860 aset leidnud väikest jääaega ilm praegu soojeneb ja süsihappegaasi hulk atmosfääris kasvab, sh mõneti ka inimese toel. Kuid CO2 hulk on atmosfääris tsükliliselt muutunud ka enne ja seda palju suuremas ulatuses kui viimase saja aasta jooksul.

CO2 sisaldus atmosfääris on eelkõige seotud looduslike protsessidega, sõltudes vulkaanilise tegevuse intensiivsusest, taimkattest, mäemassiivide murenemisest, organismide kõdunemisest, metsatulekahjudest jpm. Igal aastal lisandub atmosfääri umbes 150 Gt tingsütt (sh inimmõjul u 5 Gt). Ligikaudu sama hulk lahkub looduslike protsesside tulemusel atmosfäärist, akumuleerudes ookeanides süsihappesooladeks ja setetes.

Viimasel jäävaheajal oli Eesti jaanuarikuu kliima nüüdsest kuni 7 kraadi soojem, kaugel Siluri ajastul veel soojem. Eelmise sajandiga tõusis õhu keskmine temperatuur mandrite ja ookeanide pinnal aga kõigest 0,493 kraadi. Ja alates 1998. aastast on toimunud pidev globaalne jahenemine. Seda rida jätkab ilmselt ka käesolev suurte talvekülmadega alanud aasta. Sellest on kahju, sest mina eelistaksin jahenemisele globaalset soojenemist!

Kopenhaagenis väideti, et me ei tohi lasta kliimal soojeneda rohkem kui kaks kraadi, aga jäetakse ütlemata, millisest algmomendist tuleb lugemist alustada. Me elame praegu jäävaheaja teises pooles ja eestlased peavad taluma üsna vastikut, niisket ja jahedat subatlantilist kliimat, mistõttu meil on palju liigese- ja kopsuhaigusi.

Jäävaheaeg algas arktilise ja subarktilise kliimaga ja sellise kliimaga see ka lõpeb, et maad anda uuele jääajale. Jäävaheaja keskel oli soe ja niiske atlantiline kliimastaadium, mil keskmised temperatuurid oli mitu kraadi kõrgemad kui praegu ja Eestis kasvasid liigirohked tamme-segametsad. Ja sellest ajast alates on kliima muutunud kogu aeg jahedamaks.

Kui me alustaksime arvutusi väikesest jääajast, siis on kliima tõepoolest soojenenud. 400 aastat tagasi oli Läänemeri täies ulatuses külmunud ja kogu talv oli ilma suladeta. Juulis 1825 tuli kogu suvi ahje kütta, sedavõrd jahe oli toonane suvi. Lõuna-Prantsusmaal põletati 1580-1595. aastail 800 nõida, kes olevat inimkonnale külma kaela toonud. 1869 aga väideti soliidses teadusajakirjas Scientific American tõsimeeli, et preeria kliimamuutused on põhjustanud raudteede rajamine.

Praegu on hulga teadlaste arvates süüdlaseks mitte nõiad, vaid CO2, kuigi pole selge, kas selle kontsentratsiooni tõus atmosfääris põhjustab temperatuuri tõusu või põhjustab temperatuuri tõus hoopis CO2 kontsentratsiooni kasvu, mis jahenedes taas väheneb.

Veised eraldavad metaani rohkem kui autod süsinikdioksiidi. Inglismaal soovitatakse lehmadele anda küüslaugutablette, mis kõhutuult vähendavad. Aga ehk peaks veised hoopis maha tapma?

Võitlus kliimaga on muutunud suuresti naeruväärseks. Tõeni jõudmiseni on käia veel pikk tee. Ehk oleks palju mõistlikum, kui meteoroloogid-klimatoloogid hakkaksid tellimustöödena tehtavate kliimamudelite asemel hoopis korralikult ilma mõõtma ja looduslikke protsesse uurima. Me ei saa muuta Päikese asendit ilmaruumis ja mandrite rännet. Kliimaga võitlemise asemel peaksime investeeringud suunama keskkonnakaitsesse. Kopenhaageni kliimakonverents näitas meile just seda, kuidas ei tohi maailmas raha kulutada ja keskkonda massikampaaniate käigus reostada.