Börs: rahvaaktsiate varjupooled

Sõna "aktsia" mõjus paljudele kui pikselöök ning ärgitas mitut pisut väärikamas vanuses investorit kapitali suurendamise küsimuste asemel uurima hoopis aktsia hinna käitumise tagamaid. Miks on nii, et enne üle 100 krooni maksnud aktsia eest ühtäkki 20 kroonigi ei saa?

Sarnane pilt tabas mind aastajagu tagasi, kui käisin kaemas Tallinki uut laeva, mis avas aktsionäridele lahkesti oma uksed enne, kui ülejäänud uudishimulik linnarahvas sisse murdis. Ka seal märkasin, et jõuline osa aktsionäridest läheneb pensionieale või naudib juba pensionisüsteemi maitsvaid (või vähemmaitsvaid) vilju. Toona ei taibanud ma küll uurida, kas tegu on hard core spekulantidega või tõesti nendega, kes peaaegu kõigis meediaväljundites reklaamitud esmapakkumisest osa võtsid. Võin ainult aimata selle valiku tõenäosuslikku jaotumist.

Eile oli selge, et need polnud spekulandid, kes murelikult oma vara kuivamist on sunnitud pealt vaatama (ja tegelikult pole vanus siinkohal ilmselt üldse kõige määravam). Need olidki inimesed, kes heas usus lubatud pikaajalistelt trendidelt teenimist silmas pidades oma sääste börsile tõid. (Kindlasti pole tegemist vaid nende börsiettevõtetega.)

Mul on neist inimestest südamest kahju. Tallinna mitte just ülemäära likviidsel turul ei ole ainult ettevõte oma majandustulemuste või otsustega süüdi selles, et aktsia väärtust kaotab. Aga seda on keeruline selgitada inimesele, kes pangas oma portfelli kontrollides näeb kurvalt kümneid tuhandeid kroone puudumas.

Soosime investeerimist. Kirjutame ju selle lehe viimastel külgedel sellest iga päev!

Aga tundub, et me pole piisava mõjukusega suutnud kirjutada riskidest, mida investeerimine kaasa toob. Et taluvuspiirist kõrgemale ei tohiks investeeringu suurust lubada ja ettevõtte majandusolukorra halvenemisele peab reageerima piisavalt kiiresti. Sest muidu juhtubki, et börsimänguri mahlasest rahapaunast jääb järele õnnetu rosin.

 

Autor: Silvia Viidik, Väinu Rozental