Kütte ja vee hinna probleemidest on räägitud kaua, monopolilohe rünnakuks on ettepanekud teinud riigikogu, omanike liit, konkurentsiamet jne. Vahepeal on regulatsiooniloome kippunud lohetapmise asemel vennatapusõjaks, aga õnneks on jõutud siiski ühishuvideni.
Vahel tundub, et püüame leida võimalikult keerulise lahenduse, selle asemel, et kasutada juba kehtivad regulatsioone. Sest ega rohkem polekski vaja kui anda konkurentsiametile õigus ajutiselt kooskõlastada teatud suurusega vee-ettevõtjate hindu ning majandusministri määrusega kehtestada hindade kehtestamise üldine kord. Keskpikas perspektiivis peaks konkurentsiameti kooskõlastus asenduma ettevõtjate omavastutusega, konkurentsiamet peaks vaid toimetama järelevalvet. Ainus õigustus ajutise eriregulatsiooni kehtestamiseks on asjaolu, et kommunaalpoliitiline hinnakujundus ja oskusteave hinnakujundusest on totaalne segapuder. Mõnes omavalitsustes on hinnad tapvalt kõrged, mõnes tapvalt madalad.
Uue regulatsiooni näol oleks üleriikliku koolitusprogrammiga - seaduse seletuskirja kohaselt on uueks regulatsiooniks tarvis lisaks 16 ametnikku! Ka ENSV riiklikus hinnakomitees töötas põhiosakondades samas suurusjärgus hea väljaõppega inimesi, kes kalkuleerisid hindu, alates kiluvõileibadest kuni rasketööstuse toodanguni, vaid kahel turul ei tohiks koormus olla pea sama suur kui kogu plaanimajanduse jaoks.
Muret teeb ka asjaolu, et suures reguleerimistuhinas, kus ettevõtjad peavad oma tegevuse kooskõlastama omavalitsuses ja ka konkurentsiametis, on vaatluse alt jäänud välja mitu aspekti, mis praegusel ajal ei lase turul mõistlikult toimida. Näiteks reguleeritakse küll kinnistult reovee ärajuhtimise teenust, kuid on ju veel kaks teenust/turgu - reovee transport torujuhtmetes ja reovee puhastamine. Just viimaste puhul on näiteks Tallinna lähivaldades probleem, kuna nad peavad ostma osa torujuhtme ja puhastusteenusest olulist vahendit omavalt ettevõtjalt. Seega vajaks just see valdkond reguleerimist. Nüüdseks on loomulik, et elektriturul on energiatootja, ülekandevõrk ja jaotusvõrk, seega on loomulik, et hinnad on ka muudel torujuhtmetel kui transpordivahenditel. Ega solgitoru pole halvem kui teised torujuhtmed ning see peab olema samamoodi reguleeritud.
Seega, reguleerigem võimalikult vähe asju, aga selliseid, mis tooksid ka mingit lisaväärtust ega tõstaks halduskoormust. Ja et võtta ennast kuulsusrikaste lohetapjate rivvi, küsin: milline võiks olla turgu valitseva eri- või ainuõigusega, olulist vahendit omava, avalikku huvi pakkuva teenuse osutaja "ärisaladus"? Ehk - avalik ja läbipaistev asjaajamine võimaldaks kogukonnal hinnata kulude-tulude mõistlikkust ja vähendada halduskoormust, saada kokkuhoidu nii teenuse eest kui ka avaliku võimu pealt.
Erandite andmine ja eriõigused rikuvad alati konkurentsi ja moonutavad turgu, kuigi jah, mõned turud ei toimi ilma reguleeritud konkurentsita. Ühiskond peab lihtsalt hindama, kas ta tahab kallimat ja garanteeritud teenust või (võib-olla) odavamat, kuid riskidega seotut. Eelkõige peab igasugune erand olema mõistliku kestvusega ja ka mugavustsoonis olles tunnetama saabuvat konkurentsisurvet.
Kuid kõige tähtsam on, et me ei võtaks ettevõtjatelt ja omavalitsuselt liigse reguleerimisega ära vastutust oma käitumise eest. Ülehooldus muutub varem või hiljem üle jõu käivaks hoolduseks.
Seotud lood
2018. aastal Leedus loodud ühisrahastusplatvormi
Profitus idee sündis järk-järgult, kui kinnisvara ostjate ja müüjatega suheldes ning kinnisvaraprojekte arendades võis näha inimeste üha suurenevat investeerimishuvi.