Mustriga kirjatud, auhindadega pärjatud

Nüüd, kui ehitise valmimisest on aastapäevad möödas, tõdeb Lasva valla kultuurijuht Silva Vijar, et see uuenenud veetorn on ikka üks kena küll, ehk nagu ta ise ütleb, on see üks vägagi suupärane hele laik keset pimedat sügisõhtut.

Ta on just veetornis tulnud ja teab, et sellel kesknädalasel päeval käis torni uudistamas 55 külastajat. Aasta jooksul on külalisteraamatusse aga kogunenud paar tuhat sissekannet.

"Mõte, et vanasse veetorni, mis endistel aegadel võis midagi elulisemat paigutada, tekkis meil viis aastat tagasi Soome sõidul, kui külastasime ühte vanasse depoosse ehitatud galeriid. Ja kui meie ideedega liitus ka arhitekt Veronika Valk, oli tänaseks Rõuge vöökirjaga kirjatud veetorni saatus otsustatud," meenutab Vijar.

Valk oli tema sõnul see, kes otsustas veetorni sisemust uurides, et see on just paras paik kõrgusesse pürgivale klaveritrepile, millel kõndija saab mustadele klahvidele astudes ise helikujundeid luua.

"Tõsi, eks veetorniga, nagu iga teisegi uusehitusega, ole ette tulnud mõningaid probleeme, need on aga õnneks kenasti lahendatud. Ületamatuks ei osutunud ka arhitekti paberile pandud lennukad ideed mis ehitaja kohati kukalt kratsima panid, et kuidas nimelt neid ellu viia. Koostöös sujus aga kõik," lisab Vijar.

"Küllap mõjusid ka minu ideed vallarahvale esmapilgul ufosõnumitena," tunnistab arhitekt. "Olen kohanud Eestis mitmeid kummastavaid, taaskasutust ootavaid mahajäetud ehitisi, millega on, mida peale hakata. On ka hakkajaid tegijaid: julgen seda väita tänu nendele inimestele, kellega koostöös Lasva veetorn kunstigaleriiks muutus."

Põnevate mõtete elluviimiseks pole arhitekti arvates ilmtingimata vaja paksu rahakotti, pigem otsustajate julgust uskuda elujõulistesse ideedesse, usaldada nende väljapakkujaid.

"Kui ehituseelarve on väike, tuleb hariliku pliiatsiga joonistada eriline ruum. Lasva vallas osatakse näha tulevikku erilisuses, usutakse endasse ja usaldatakse autoreid, seetõttu saadakse ka asjad valmis. Vaevalt, et Lasva vald ongi ainus koht Eestimaal, kus selliseid pööraseid ideid saab ellu viia, kuid igatahes näitavad nad teed," lisab ta.

Arhitekti sõnul on Lasva veetorn pärast kunstigaleriiks/infopunktiks rekonstrueerimist välisilmelt ökonoomne ja minimalistlik, rõhku on pandud sisekujunduse eriefektidele: klavertrepi lahendus, helipaagi (ehk kunagise veepaagi) akustiline ruum, valgustus ja mööbel.

12 m kõrgusel paiknevale katusele rajati viilu asemel tasapinnaline terrass ekstensiivse murukatusega. Klavertrepil ülespoole liikudes ja trepiastmeid kui klaveriklahve mängides jõuab külastaja ülemisele, veepaagi tasapinnale, kust avanevad vaated ümbrusele. Interjööri olemasolevad tellisseinad on värvitud mustas matis toonis, millel on optiline ning illusoorne efekt, tekitamaks nn lõpmatu ruumi tunde.

Veepaagi sisemus on põneva akustikaga kumisev ruum: paaki sisenemiseks on sellesse lõigatud ovaalsed avad.

Esimese korruse põrandas on peegeldava põhjaga valguskaev, rõhutamaks veetorni siseruumi vertikaali, nii nagu seda teevad ka trepipiirde terastrossid ehk klaveri pillikeeled.

Juba Pärnu kesklinna koolide võimla arhitektuurivõistlusel pakkus arhitekt Veronika Valk oma töös välja lahenduse, kus muistne vöökiri keerdub fassaadilindina ümber hoone.

"Lasva valla arengukava jaoks mõtteid paberile joonistades sai esmalt seda teostamata kujundit kasutatud Lasva rahvamaja juures," räägib arhitekt Valk.

Kohalik kultuurijuht Silja Vijar arvas aga, et rahvamaja ja veetorn võiksid omavahel moodustada ilusa tervikliku komplekti ja küsis, kas veetornile võiks samuti vöökirja lindina ümber hoone keerduma panna.

"Koos valisime välja sobiva punasesinisekirju Rõuge vöökirja, joonistasin erinevaid variante, kuni kõik sobis," meenutab Valk.

Vöökirja osatähtsust tornil tõestab ka Vijari arvamus, et kui paljud tornikülastajad on ehitise üles leidnud just tänu arvukatele kirjutistele ja premeerimistele, siis osa, kes on lihtsalt Võrumaal ringreisil, on tulnud veetorni juurde juhuslikult, sooviga saada teada, et mis siis ikkagi selle valge, vöökirjaga kirjatud seina taga peitub.