Hinnamuutuste anatoomia on lihtne - ühest küljest liigutavad hindu toote objektiivsed tegurid, näiteks toote sisendite hinnamuutused ja teisalt ühiskonna valmisolek või lausa ootus hindade tõusuks.Ega selles, et ettevõtja tahab hindu tõsta, ei ole midagi ebaloomulikku, see on inimlik. Kuid sellele seisavad vastu kaks võimsat mehhanismi: konkurents ja elanikkonna ostuvõime.
Kui majandus läheb ülesmäge, siis on isegi toimiva konkurentsi puhul ostjad valmis ostma kaupu kõrgema hinnaga, sest nende sissetulekud võimaldavad seda. Selline tendents oli valdav masueelsele perioodile, mil tundus, et heaolu ja sissetulekute kasvul pole piire. Masu piiras ostjate võimalusi, tekkis ka surve hindade langusele. Kuid lisaks ostuvõime kahanemisele mängis otsustavat rolli ühiskonna ootus hindade languseks.
Nüüd on tekkinud uued ootused: esiteks püüd majandust kasvama rääkida ja teiseks müstiline eurohirm(utamine). Kuivõrd hästi toimib hinnatõusu ootuse tungrauana kuulujutt, ei ole vaja kaugest minevikust otsida. Kuulujutt on nagu tuntud lastemäng rikkis telefonist, kuid kui lastemängus on sellisest tulemusest palju nalja ja naeru, siis pärismaailmas tekkib võimendatud ringlainetus. Kuuldus hakkab elama oma elu, millel pole liikuma panija ega tema eesmärkidega mingit sidet. Kuna kuulduse liikuma panija ei tunne oma juttu tagasisides ära, siis ta käsitleb seda kui uut allikat või kinnitust oma esialgsele jutule - tekibki võimendus, mis läheb järgmisele ringile. Ehk kui me algselt rääkisime teemal, et näiteks euro tulek ilmselt ümardab mingeid hindu üles ja teisi tänu võrreldavusele teiste turgudega allapoole, siis pikapeale ununes väite teine pool. Nii hakkasime tegelema vaid hinnatõusu võimalusega. Meedia, vahendades päevast päeva hinnatõusu võimalikkust, ongi loonud olukorra, mida võib hinnata hinnatõusu ootuseks. Kui ikka iga päev räägitakse, et hinnad kohe-kohe tõusevad, siis nad ka tõusevad.
Tootjad omakorda loovad õhkkonna hinnatõusu kui paratamatuse peatsest saabumisest. Siin toimib mitu stsenaariumi, mis tähelepanematut kuulajat eksitavad, näiteks sisendite hinnatõus, mis on küll objektiivne, kuid pole tihti proportsionaalne. Järgmisena luuakse hea onu müüt - me peaksime küll hindu tõstma 25%, kuid tõstame vaid 15.
Seejärel tulevad kõige veidramad põhjendused: hindu on vaja tõsta efektiivsuse säilitamiseks või et kui suur leivatootja tõstab hindu, siis ei pääse väikesed leivatootjad hinnatõusuga kaasaminemisest. Tegelikus maailmas pole hinnatõstmine efektiivsus, vaid kasumi suurendamine ja kui üks ettevõtja tõstab hindu, siis teistel on parem võimalus oma toodetega konkureerida.
Kõik need veidrad avaldused, mis on kantud iharusest hindu kergitada, võiksidki jääda lihtsalt tobedusteks, kuid asjal on hulka sügavam mõõde ja see on konkurentsiõiguse mõõde. Nimelt sedastab konkurentsiseadus, et konkurentsi kahjustava teabe vahetamine on keelatud ehk konkurentsi toimimise aluseks on teadmatus oma konkurendi tegevuse kohta.
Kindlasti mõjub konkurentsile halvasti, kui meediale info andmise sildi all tegelikult vahetatakse informatsiooni. Kui ettevõtja teatab, et tõstab hinda X päeval Y protsenti ja teine on lahke teadustama, et teeb sama Z päeval C protsenti, siis ei toimi enam normaalne konkurents, vaid midagi, mis on väga sarnane kooskõlastatud tegevusega.
Nagu öeldud, meil on juba loodud hinnatõusu ootuse õhkkond, nüüd on vaid küsimus, kas meie, tarbijad, laseme sellel toimuda või mitte. See, et tarbija on kuningas, pole lihtsalt sõnakõlks, kuid kui paljud meist oma kuninglikku õigust kasutavad? Kui me kasutame oma kuninglikku õigust osta leiba mitte kõrgemalt kui X EEK/kg, juustu Y EEK/kg, sinki Z EEK/kg, siis ei jää ettevõtjal üle muud, kui kohaneda kuningliku tahtega. Vastasel juhul peab kuningas kohanema tootja tahtega.
Seotud lood
Lindströmi müügitöö eripära seisneb iga tiimiliikme tugevuste ärakasutamises ja arendamises. Just müügiinimeste koolitamine ja vastutuse andmine nende eelistuste põhjal aitab püsivalt leida ja hoida motiveeritud töötajaid, selgub saatest “Minu karjäär”.