Ajakirjanik ei pääse retseptidele ligi 

Heinsalu väidab, et kahjuks ei ole avalikud ega ole võimalik ka lihtsate päringutega teha selgeks, milliste ravimifirmade retsepte nad hiljem välja kirjutavad. Isegi digiretsepti ajastu pole seda lahendanud.

Heinsalu sõnul piirab ühelt poolt just siin andmekaitseseadus, sest vaja on arsti nõusolekut tema andmeid töödelda, ja teiselt poolt pole võimalik ilma spetsiaalse auditita selliseid päringuid digisüsteemist tehagi. Võhikule tundub ju lihtne: süsteem võiks talletada selle info, kui palju kirjutas keegi toimeainepõhiseid, palju nimetusepõhiseid retsepte, ja hiljem andmeid töödelda. See pole aga praegu võimalik.

Teisalt näeb üldsus näeb arstide dividende, mis ravimifirmaga teeb ta parasjagu uuringut ja kelle toetusel sõidab väliskonverentsile. Loomulikult kasutab ajakirjandus sellise maiuspala ära, kuna tõepoolest tekib küsimusi, millal tuleb tagasitasumise tund. Eesti ajakirjandus on ju päris hästi paljastanud korruptsiooni ja terved põlvkonnad ajakirjanikke on töötanud usus, et ausus ja läbipaistvus ennekõike. See on hea, puhastav ühiskonna jaoks.

Niisiis - arstid on kistud ühelt poolt avalikuks ja teiselt poolt jäetud ilma igasugusest võimalusest oma sõltumatust tõestada. Kui senine süsteem nii palju paksu pahandust tekitab, siis tuleks seda muuta. Väliskoolitused peavad jääma, neid on tõesti erialaseks täiendamiseks vaja. Võib olla võiks rohkem kaaluda mõne professori Eestisse toomist selle asemel, et hulgakesi teda välismaale kuulama minna, või odavamaid videokonverentse, kus samuti saab veebi teel küsimusi esitada, või seda, et käib kohapeal üks-kaks arsti ja teevad pärast erialaliidus ettekande.

Kogudes infot ja hinnanguid eelmisel nädalal lahvatanud poleemika kohta arstide ja ravimifirmade reisiteemast, on mul tekkinud arvamus, et see asi on tõesti vildakalt üles ehitatud ja vajab muutmist.

Äripäeva ettepanek arstide nn kulka loomiseks on hea. Mina teeksin sellised kulkad arstide katusorganisatsioonide juurde. Praegugi on näiteks arstide liidu juures toetusfond olemas. See vabastaks ravimifirmad neile tüütust arstide avalduste läbivaatamisest ja reisikorraldustega sebimisest. Nende toetussummad võiksid olla samamoodi avalikud nagu praegu, kuid personaalsust need ei saaks. Sõitjate üle otsustaks arstide liit. Ravimifirmad toetavad praegu ju ka erinevaid erialaseltse, ja osas on oma stipendiumifondid - ka sealtkaudu läheks toetust pisut vähem koormavalt arstide autundele.

Kuid kahjuks ei ole ravimifirmad eriti innukad sinna raha maksma, olen jutuajamistest aru saanud.  Miks, tekib küsimus. Kas ikkagi siis on oluline personaalne lähenemine ja kontakt, tagasiside saamine jne. Arstid võivad küll olla 100% veendunud, et nad jäävad sõltumatuks, kuid parim neilegi oleks, kui raha jagaks sõltumatu üksus.