'Tasuta' ei ole ju sünonüüm mõistele 'ilma rahata'

Debattidel alustatakse haridusjuttu tavaliselt sellest, et me ei tea täpselt millises suunas minna ja et meil pole raha. Noh, raha meil tegelikult on, küsimus on vaid selles, et kuidas me seda kasutame. Jääb üle vaid väide (mitte mure): me ei tea kuhu minna, milliseid asjatundjaid ette valmistada.

Aga kui teeks ühe väikese eksperimendi, kui keeraks kõik tagurpidi ja lähtuks sellest, mida me teame? See, et inimene ei teadnud, et Maa pöörleb ümber Päikese, ei takistanud neid arenemast, sest nad tegid seda, mida oskasid ja teadsid. Kui inimesed oleks arvanud, et kuna me ei tea, et Maa tiirleb ümber Päikese, ei saa me seepärast ka teleskoopi leiutada, siis arvaksime tänaseni, et Maa on lame ja seisab kolmel vaalal.

Eesti Vabariigi puhul võiks samuti lähtuda nendest teadmistest, mis meil praegu on. Esiteks teame, et kogu maailm jahib nutikaid/talendikaid. Nende peale käib tõeline ajujaht, sest vaatamata kogu tehnika ja tehnoloogia arengule on vaid inimene selles protsessis katalüsaator. Seega, kui keegi arvab, et me võiks jääda lootma vaid sellele, et loome talentidele mõnusad tingimused ja siia lendab kogu maailmast robinal nutikaid kokku, oleks see ohtlik illusioon. Teine võimalus on, et ostame need andekad siia meile rahaveskit sepistama. Kuid nii palju meil raha pole. Seega, ega meil midagi targemat üle jäägi, kui luua programm "Tooda ise oma nutikad." Ja just nimelt "tooda", ilma mingi valehäbi ega keerutamiseta. Sest kogu maailm jahib nutikaid inimesi ja -töökohti, need maksavad palju ja nende eest makstakse palju.

Kuid maailm ei saa koosneda vaid nutikatest IT-kuttidest, midagi on vaja ka konkreetselt teha. Ükski nutikas ei saa läbi ilma autoremondita. Või proovige oma WC-ummistust virtuaalset likvideerida. Ehk, et harida on vaja ka neid, kel mingi käelise tegevuse oskus. Tegelikult on siin piiri tõmbamine nutika ja nutika vahele üpris sümboolne. Hea autotehnik on sama nutikas, kui isahakanud leiutaja ja insener. Kehv tehnik aga pole ilmselt kuigi nutikas. Kuid on tõsi, et need töökohad, mida peame tavaliselt nutikate all silmas, ei evi erilist vajadust käeliste oskuste järele. Kuid nutitöötaja, arvestades tema sissetulekute taset, annab tööd nii lapsehoidjale, autoteenindusele, elektrikule, pesupesijale, meelelahutajale, restoranipidajale, torujürile, ehitajale kui ka paljudele teistele. Kui veel mõne aja eest tahtsid kõik õppida juurat või mänedžeriks, siis tänapäeva noored juba teavad, et kutseoskus on omaette väärtus. Eriti teadlikud on nutikam osa neist, sest nende palk võib olla kontoriroti omast kuni neli korda kõrgem. Seega häbeneda pole midagi, uhke tuleb olla oma oskuste üle! Peaks olema selline moto nagu "Mõnus on olla meister!". Kuid küsimus on, et kas tänapäeva staatiline hariduskonveier on jätkusuutlik?

Kogu selle tööturu tasakaalustatuse vajaduse juures teeb mind nõutuks uus suund ehk tasuta kõrgharidus kõigile. Isegi mitte kõigile, kes soovivad, vaid lihtsalt kõigile. Iseenesest on mõttel jumet, ma isegi ütleksin, et mõte mulle meeldib, kui ma vaatan sellele hüperkõrguselt. Kuid arveametnikuna närib mind tugev kahtlus, et kas me mitte oma ressursse ebaefektiivselt ei kasuta? Mida me kavatseme üles ehitada? Kas maailma esimest hüperhariduse vabariiki, kus kõik on kõrgharidusega? Juhtusin just lugema mingit uuringut, kus väideti, et euroliidu täiskasvanuist oskab 80 miljonit vaevalt lugeda-kirjutada. Selle taustal oleks igaühe-kõrgharidus tõesti kõva sõna. Kuid kas meil saavad siis edaspidi olema kõrgharidusega santehnikud ja magister-monteerijad? Minu sügava veendumuse järgi ei vaja iga töö kõrgharidust. Mõni töö vajab lihtsalt käelist osavust, nutikust ja kutseoskust. Hariduse andmine, mida elus ei kasutata, on mahavisatud raha. Sest ei ole olemas ju riigi "oma raha" ega ole olemas ka "tasuta kõrgharidust", on vaid see haridus, mille eest õppur ise ei maksa. Selle hariduse eest maksavad ju teised - ega's "tasuta" ole sünonüüm mõistele "ilma rahata". Kujutagem nüüd ette, et kõigil ongi kõrgem haridus ja kõik ka töötavad kõrgharidust nõudval töökohal, siis kes me kempsudega ikkagi tegelema hakkab?

Minu meelest oleks tegemist ebaratsionaalse üleinvesteerimisega. Kui inimesi jääb vähemaks, peaks ka nende võimekuse suhtarv suures piiris samaks jääma - ehk vähenema peaks ka riigi finantseeritavad õppekohad. Või olen ma oma piiratud arveametniku loogikaga millestki valesti aru saanud? Või on tegemist kõrgkoolide päästeoperatsiooniga.