Heido Vitsur: Peame hindama oma võimeid ja võimalusi

Me kõik tahtsime ja tahame uskuda, et maailmamajandust on siiski veel võimalik ellu äratada, ning et äsja kogetud suurele langusele ei järgne veel suurem. Kuhu on globaalse fooni taustal teel väikese Eesti tööstus ning majandus, küsime majandusekspert Heido Vitsurilt.

Kuidas hindate Eesti tööstuse olukorda? Analüüsimaks meie tööstuse praegust seisu ning püüdmaks ennustada võimalikke tulevikustsenaariume, tuleks esmalt enda jaoks määratleda, kui suured on ühes või teises sfääris meie võimed ja võimalused.

Viimased 20 aastat oleme toimetanud post-industriaalses majanduskeskkonnas - tööjaotus on muutunud sedavõrd palju, et osa tööstusvaldkonda kuuluvast on üle liikunud või liikumas teenuste valdkonda.

Eesti tööstuse profiil globaalsest aspektist vaadatuna ei ole kuigi värvikas - keskpärane lisandväärtus, ka ei ole me kuigi ambitsioonikad, tööstus ei tule meie riigi puhul näiteks kasvõi turismiga võrrelduna kuigi säravalt esile.

Tööstuse tähenduse riigile määrab peamiselt ära asjaolu, milline osa töötleva tööstuse väärtusahelast selles riigis paikneb. Seni on meie roll siiski võrdlemisi marginaalne, suudame peamiselt pakkuda lihtsamaid abifunktsioone suurematele tootjatele-tööstustele (koostetöö ja pakendamine, lihtsamate konstruktsioonide ja varuosade tootmine). Selline tööstus on kohapealse teenuste sektoriga (teadus, arendustegevus, disain) võrdlemisi vähe seotud ega ole seetõttu palju teadmistemahukam kui jaekaubandus vms - selle loodav lisandväärtus pole kaugeltki nii kõrge kui tehnoloogiat loovates riikides. Seevastu kõikide nende tegevuste lisandumine loob majanduse arengu ja väärtuse kasvu eeldused riigi igal tasandil.

Mis puutub tehnoloogia arendusse, siis sellisel tasemel tegevust, mida võiks tõepoolest arenduseks nimetada, meil veel märkimisväärselt pole. See toimub kusagil "mujal".

Mida peate meie tööstuse suurimateks kitsaskohtadeks? Eesti puhul saame vaid väga vähesel määral kõnelda klassikalisest tööstuslikust tootmisest - ettevõtetest, millel on tööandjatena ja oskustööjõu tarbijatena kaalukaim osa ühiskonnas.

Kui vaadata meie töötleva tööstuse juhtivaid ettevõtteid, iseäranis kriisjärgsel perioodil, siis suurim osa klassikalisest tööstustööliste tööst on suunatud tootmist teenindavatele tegevustele (Elcoteq, Krimelte). Töö teevad ära automaadid ja robotid.

Ma tahan öelda, et me oleme väikesed, väga väikesed, ning see on paratamatus, millega meil tuleb lõpuks ometi harjuda. Eesti peamine probleem ning väljakutse seisneb meie tööstuse viimises seniselt niisugusele tasemele, kus areng oleks tõepoolest pidev, suisa väljapääsmatu ning otsustavates lõikudes meie endi kontrolli all.

Oluline on, et ülikoolide juurde rajataks üha enam arenduskeskuseid, et kogu meie potentsiaal realiseeritaks täies mahus. Selleks on vaja asja rahvusülest korraldamist. Väikesed riigid, kellel see on suurepäraselt õnnestunud, on näiteks Holland ning Taani.

Areneva riigi väikesed ettevõtjad ei suuda finantsliselt oma tegevusi pikalt ette planeerida, nad ei suuda võtta suuri pikaajalisi riske. Siin peab riik appi tulema, et suudaksime ületada lihtsa allhanke tegija ja väärtusahela kontrollijavahelist helibarjääri. Asjaolu, et kümned ettevõtjad on selle barjääri ületamisega hakkama saanud, on kiituseks neile, kuid mitte tunnustuseks meie töötlevale tööstusele, sest nende ettevõtete arvele tuleb meie sisetoodangust häbiväärselt väike osa.

Jagan seisukohta, et kapitalil pole rahvust, kuid kapitalistidel on küll. Aga praegu puudub meil rahvuslik ettevõte, kelle häält oleks ühiskonnas kuulda, kes oleks rahvuslikuks uhkuseks. Rahvus, kellel pole oma kapitaliste, on pooleteramees, moonakas!

Kui heidame pilgu meie äsja ilmunud Rikaste TOPile, märkame et ligi 30% neist on kinnisvaraärimehed, sellelt baasilt aga ei teki teadmistepõhine majandus. Kuhu peaksime kursi võtma? Arvata, et Eestis võiks startida ja suureks saada (Eesti Nokia) mõni rahvuslik nanotehnoloogaettevõte vmt oleks pisut riskantne. Veel riskantsem oleks sellele panuse tegemine ja raha kulutamine. Jackpot'i võitmine tuleks jätta siiski valdkondadele, kus läbimurre on tõenäolisem. Ning selle võitmise tõenäosuse suurendamine on täiesti võimalik.

Esiteks, meie keeleoskus peaks oluliselt paranema - vaatamata võrdlemisi kõrgele võõrkeelte oskuse protsendile on isegi inglise keele kasutamise oskus meil veel võrdlemisi madal. Näiteks puudub valdaval osal eestlastest harjumus võõrkeeltes lugeda. Seetõttu omame maailmast üpris piiratud ettekujutust ning võime jääda liialt erineva infokasutuse tõttu mõttelisse isolatsiooni. Nii aga võime jääda arengu põhiteelt kõrvale.

Seega see on asi, mida peab lähiaastatel selgelt muutma. Me peame vahetumalt ja rohkearvulisemalt lülituma rahvusvahelisse inforuumi.

Olime hiljutisest majanduskriisist just toibumas, kuid juba tõotab tulla uus. Kui reaalseks seda hindate, mis on tegelikud tagamaad? Majanduskriisi põhjused olid väga selged - maailm oli end lõhki laenanud, reaalselt olemasoleva raha arvel oli antud ja võetud mitmeid (isegi mitmekümneid) kordi suurem summa võlgu, tagatiseks usk ja lootus. Usk majanduskasvu, usk tulevikus teenitavasse rahasse. Seda enim kinnisvarasektoris, mille kollaps tõi kaasa doominoefekti kõigis muudes sektorites. Inimestel kadus reaalsusetunnetus ja pärast seda loomulikult ka pind jalge alt.

Kriisiaastatel püüdsid peaaegu kõikide riikide keskpangad ning riiklikud institutsioonid anda oma parima, et majandust taas elavdada, kunstlikult tekitada uut tõusulainet. Paiguti see õnnestus. Kuid kuskil ei toonud see kaasa loodetud pikaajalist efekti. Kõik need rahapajad, kust need täiendavad laenud ja rahasüstid on võetud, saavad kord tühjaks.

Kas on lootust sellest äikesepilvest pääseda? Kindlasti, lootus on inimkonda alati edasi viinud. Üldiselt peaks riigid hoidma oma eelarve tasakaalus, kuid rikastel riikidel ei tasuks siiski olla ülearu kokkuhoidlik, sest suurim oht maailmamajandusele ja ka riikide võlatasemele on nõudluse nõrkus.

Ennustan, et majanduskasv Eestis ei jätku kindlasti samas ulatuses kui sellel aastal. Välisnõudlus ilmselt väheneb tuntavalt, kuid on põhimõtteliselt võimalik, et suudame siseturu nõudlust säilitada, isegi veidi parandada.

Olen kindel, et maailm pole veel kasutanud ära kogu oma potentsiaali, et praegusest olukorrast välja rabeleda ja vältida depressiooni. Sama eesmärki teenib ka plaan rekapitaliseerida Euroopa kommertspankasid. Kindlasti on parem lahendus veidi selle eest maksta ehk ka kõrgem inflatsioon versus 30ndate Suur depressioon! Kui suudame halvimat vältida globaalsel tasemel, ei lähe ka Eestil kõige halvemini.