9 saatuslikku viga

Eurotsooni ühest väikese majandusega riigist on kiiresti saanud tervet maailma kõigutav jõud. Kuna Kreeka osa euroliidu SKPst on vaid 2%, oleks tolle riigi võlgade kontrolli alla saamine olnud suhteliselt lihtne. Sellegipoolest lasti kriisil levida terve eurotsooni majanduskasvu kahjustavaks kaoseks.

"Olukord on mõistusevastane," ütles Soome rahandusasjatundja Timo Tyrväinen ajalehes Taloussanomat võlakriisi teravnemise kohta. Esimene viga tehti tema väitel juba sellega, et Kreeka üldse eurotsooni võeti. Ent vaata, millised on ülejäänud kaheksa saatuslikku möödapanekut.

1. ELi riikidel lasti aastaid võlakoormat kogudaEurotsooni võlakriis hakkas hoogu koguma sarnaselt USA eluasemelaenu buumiga, mis kasvas samuti kogu maailma rahaturu ning seejärel terve maailma majanduskriisiks. Rööbiti sellega lasti aga nii Ameerikas kui ka Euroopas riikidel võlakoormat aina kasvatada. Sellest küll jaurati Euroopa Keskpanga iga intressikoosoleku järel, aga jutuks see ainult jäigi.

Kui investeerimispank Lehman Brothers 2008. aasta sügisel kummuli kukkus ja puhkes üldine paanika, pidid riigid hakkama panustama pankade elushoidmisse. See omakorda kasvatas aga kõigi arenenud riikide võlga veelgi. Kuigi riigivõlast rääkides rõhutatakse peamiselt Euroopa riike, siis USAs on asi tegelikult sama hull või hullemgi veel.

2. Kreeka võtmine eurotsooniTeadlaste väitel oli Kreeka võtmine eurotsooni suur viga. Majanduse ja asukoha poolest ääremaa ei suutnud Maastrichti kriteeriume täita ligilähedaseltki ning hellenid smugeldasid end rahaliitu niiöelda võltspaberitega. Kui pettus 2009. aasta sügisel välja tuli, oli seis juba selline, et valida oli ainult halbade variantide vahel. Kreeka väljalöömine rahaliidust oleks olnud samas ülikeeruline, sest kogu Maastrichti leping oleks tulnud ümber teha ning kõigis liikmesriikides seejärel ratifitseerida.

3. Rahaliidu probleemidesse ei sekkutud koheEsimene suur viga tehti juba rahaliitu luues, sest reegleid rikkuvat riiki ei ähvarda mingid sanktsioonid. Ka on ühisraha alusdokumendid sõnastatud nii segaselt, et praegu käib mõistete tõlgendamine töö käigus ja tagantjärele.

4. IMFi ei kutsutud kohe appi2010. aasta jaanuariks oleks pidanud olema selge, et EL vajab IMFi abi, kuid eurotsooni juhid lasid kriisil aina paisuda, kuigi Kreeka rahanduse päästmine oleks olnud hea õppetund. ELi juhid oleksid pidanud taipama, et IMF valdab riigilaenude päästmise kunsti, kuid selle asemel algas mõttetu võimuvõitlus – EL peaks ise kriisiga hakkama saama, mitte IMFilt abi nuruma. Samas on kaheldav, kas IMFi jõust oleks Kreeka kriisi lahendamiseks enam piisanud.

5. OtsustusvõimetusTagantjärele tarkusena oleks pidanud juba Kreeka kriisi alguses 2010. aasta talvel sekkuma otsustavate võtetega. Kas riigi oleks pidanud just pankrotti laskma, ei söanda rahandusspetsid öelda, sest olukord oli kõigi jaoks uus ja enneolematu.

6. Jokutamine ja abitud võttedTäiesti võimalik, et võlakriis oleks saadud kontrolli alla, kui asi oleks tõsiselt käsile võetud juba 1,5 aastat tagasi. Kui ka Hispaania ja Itaalia oleksid toona karmid päitsed pähe saanud ja alustanud ranget säästukuuri, oleks olukord praegu sootuks teine. Hea näide on kasvõi pankade abitud stressitestid, mis tegelikult oli mõttetu pakasuuha.

7. Pole pika perspektiivi plaaneKonstruktiivset pikaajalist planeerimist ei harrasta ELi ühegi riigi valitsus, vaid enamik energiast läheb päevaküsimuste kallal rahmeldamiseks. Valitsustes istuvad ministrid ei mõista, et võlakriisi lahendamise tähtsaim vundament on majanduskasv. Kui sellele keegi ei mõtle, sarnanebki valitsuste tegevus tühja plekkpurgi jalaga eemaletagumisega, mis muudab kriisist väljatuleku aina valusamaks ning maksumaksjale kallimaks.

8. EKP oleks pidanud Kreeka võlakirju ostmaEuroopa Keskpanka on kritiseeritud selle pärast, et EKP tormab liiga vara intressi tõstma ja ei taha kriisiriikide võlakirju osta. EKP oleks kriisi algusjärgus pidanud ostma piisavalt Kreeka võlakirju ning hoidnud sellega riigi laenukulu kontrolli all. EKP aga ei tahtnud hakata finantspoliitika tegijaks ning lisaks oli üsna vähetõenäoline, et Kreeka end käsile võtab.

9. Lehman Brothersiga tehtud veast ei õpitudInvesteerimispanga Lehman Brothers hävingule järgnenud paanika on riikide jaoks muutnud pankade kapitaliseerimise millekski väga ohtlikuks, millega viivitatakse hirmunult ja kaua. Tagantjärele on selge, et Lehmani pankrottilaskmine oli tohutu viga. Alles Lehmani kriis näitas, kui läbipõimunud on maailma raha- ja laenuturud ning kui palju toetub nende tegevus lihtsalt usaldusele. Samas muutusid mängureeglid pärast Lehmani krahhi täielikult ning otsustajatel tekkis oskus küsida oluline küsimus: kes on järgmine?