Kui veel 1970ndatel olid USA kurikuulsat kaheparteilist süsteemi Vanas Maailmas esindamas vaid Suurbritannia ja (Lääne-)Saksamaa, siis nüüd on pea kõigis suuremates ja võlgade mõttes kahtlasemates riikides vaid kaks suurt vastasrinnet.
Hispaanias on nende suhe 169 : 154 ja parlamendis 350 kohta, Itaalias 344 : 246 ja 630 kohta, Prantsusmaal 313 : 186 ja 577, Saksamaal 239 + 93 : 146 ja 622, Kreekas 169 : 154 ja 350. Kolmas arv on toodud meenutamaks väikeparteide olemasolu, ent need ei otsusta enam ammu midagi. Nagu ka parlamendist väljajäänud.
Poliitika mõjutamisest loobumine suureneb - 2007. aastal osales Prantsusmaa parlamendi valimistel 60% kodanikest, hääletanute üldarv oli 26 miljonit, kahele suurparteile langes neist 20 miljonit häält. Samas - pole ammu olnud võimalus täheldada mingit kardinaalset erinevust riigi poliitikas tulenevalt sellest, kumb kahest peajõust parasjagu võimul on.
Sealjuures on suurparteide tipud teineteisega rohkem läbipõimunud kui kunagi varem. Ning milline torm tõusis kogu Euroopa ladvikus, kui Papandreu lubas laenu asjus referendumi korraldada - ei mingit rahvast, meie kõik, see tähendab valitsused, teame ise, mida teha! Kui nii, siis miks te seda ära ei hoidnud!? Lisagem toodule sedagi, et ELi usinamate uustulnukate hulka arvatud Eesti kahandas ka järsult oma parlamendiparteide arvu neljale, kusjuures sotsiaaldemokraadid oleksid ka nagu osaliselt võimul ja äris on ka Keskerakonna bossid tegijad missugused.
Öeldu iva on selles, et tuleb vägisi uskuda: kahepooluseline poliitiline kontsentreerumine on ELi poliitilise arengu tulemus!? Ühenduse eesmärgina pole seda kusagil fikseeritud, ent eks tulene praeguseks väljakujunenud seis sellest, et suure ja näiliselt ühise rahapaja juurde pääsevad vaid valitud ja mõistagi on targem kodus eelnevalt koonduda ühe riigi piires.
Lääne mõttekeskustes tehakse vilkaid rehkendusi, millises korrelatsioonis on demokraatia kadumine ELis selle arvulise kasvuga, ent probleemi tekke aeg on teada. See oli seotud Lääne- ja Ida-Euroopa ühinemisega, milles võtmeotsus tehti 1997. aastal. Juba järgmisel aastal sidusid Pariis ja Berliin end - ühenduse laienemissuunda arvestades erilepinguga Moskvaga ning läksid lahti kolmikkohtumised ja seda ikka enne ELi tippkohtumisi. Just see ELi-sisene ja -ülene kolmnurk kujundas ka tänase seisu, kus on olemas Nice'i ja Lissaboni lepingud, on olemas Euroopa Liidu eesistujamaa (Poola), on olemas isegi Euroopa ülemkogu esimees Van Rompuy, Euroopa Komisjon ja selle president Barroso, n-ö välisminister jne, kuid ikkagi otsustavad kõik Prantsusmaa ja Saksamaa! Ehk Sarkozy ja Merkel.
Seotud lood
Rahvusvaheline reitinguagentuur S&P Global Ratings
tõstis Freedom24 kaubamärki omava Freedom Finance Europe Ltd. pikaajalist krediidireitingut B-tasemelt B+-tasemele.