Ansip: rahapress pole lahendus

Intervjuu:

• Kuidas hindate tippkohtumise tulemust? Stabiilsema rahaliidu kokkulepe tuli leida ikkagi väljaspool Euroopa Liidu aluslepinguid ja mitte kõik riigid ei tulnud sellega kaasa. Kas see ikka kindlustab stabiilsema liidu ja tagab piisavalt tugeva aluse distsipliini jõustamiseks?

Kindlasti kindlustab. Loomulikult oleks ideaalne olnud, kui me oleksime 27 riigiga suutnud aluslepingute muudatustes kokku leppida. Aga ka praegu on see ikkagi võimalikest variantidest parim. See viib kindlasti Euroopa Liitu edasi, sest finantsdistsipliin tugevneb ja kindlasti ka usaldusväärsus taastub.Nüüd on kokku lepitud, et kõik hakkavad kinni pidama tasakaalus või ülekaaluga eelarve nõudest ning et sanktsioonid jõustuvad edaspidi automaatselt.

• Kuidas fikseerib Eesti selle nn võlapiiri?

Jah, me kavatseme muuta eelarve baasseadust ja sätestada selle oma siseriiklikus seaduses. Eestis ei ole selle järele erilist vajadust olnud, oleme osanud riigi rahanduse korras hoida ka ilma aluslepingute tekstideta või eelarve baasseadusesse või põhiseadusesse võlapiire sisse kirjutamata.

Kuid ma ei taha seda kuidagi alatähtsustada, sest paljudes liikmesriikides on sellest väga suur kasu sündimas. Ja see on kindlasti Eesti huvides, et Euroopa Liidus ka teistes liikmesriikides järgitaks konservatiivse eelarve printsiipi.

Kõige olulisem on, et defitsiit ühelgi aastal ei ületaks 3% SKPst. Selle kriteeriumi mõte on selles, et pikemas plaanis läbi ühe majandustsükli peaks eelarve olema väikeses ülejäägis. Mitte selles, et 3% SKPst on norm.

• Me oleme juba näinud, kuidas euroalal riikidevahelised kokkulepped toimisid. Mis annab alust arvata, et seekord reeglitest tõesti kinni peetakse?

Seekord on ju kokku lepitud ka selles, et vastasel juhu rakenduvad sanktsioonid. Ja need sanktsioonid rakenduvad suhteliselt automaatselt, ehk siis, kui liikmesriigid ei lepi kokku teistmoodi. Lisaks on need sanktsioonid selgelt määratletud.

See pole nagu praegu, et enamuse ELi riikide suhtes on algatatud ülemäärase defitsiidi menetlus, aga liikmesriigid pole oma käitumist väga varmalt muutma kippunud. Edaspidi see kõik muutub.

• Milliseid rahalisi kohustusi tähendavad Eesti jaoks otsused tuua euroala alalise päästemehhanismi ESMi rakendamine aasta võrra ettepoole ja et eurosüsteemi keskpangad annavad IMFile laenu – kui suuri summasid see Eesti jaoks tähendab ja kust need summad tulevad?

ESMi varasem rakendamine on kindlasti ka rahalises mõttes Eesti huvides. Euroala ajutise päästefondi EFSFi jaotusvõtme järgi on Eesti osalus garantiides kogumahus 2 miljardit eurot, aga ESMi puhul - kuna sinna makstakse sisse ka sularaha – on Eesti maht garantiides väiksem. Koos 150 miljoni eurose sularaha sissemaksega 1,3 miljardit eurot. See on oluline vahe.

Kaudses mõttes on see loomulikult meie huvides, sest see on Euroopa Liidu huvides. Ajutine päästemehhanism EFSF ei ole niivõrd paindlik ega nii usaldusväärne nagu saab olema ESM. Seega ESMi stabiliseerimisvõime on kindlasti suurem kui on EFSFil.

• Milles see suurem stabiliseerimisvõime väljendub?

Suur vahe on selles, et ESM saab käituda rahvusvahelise finantsinstitutsioonina ja see annab juba märksa suuremad võimalused. Me leppisime kokku ka selles, et Euroopa Keskpank hakkab tegutsema ESMi agendina - see tähendab olulist kvaliteedi tõusu ja olulist usaldusväärsuse tõusu.

• Kust see raha võetakse?

Seni oli Eesti sissemaksed kavas teha viie aasta jooksul, see võib nüüd muutuda. Kui on vajadus see rahasumma kokku saada lühema perioodi jooksul, võidakse tulevastel Ülemkogudel kokku leppida, et me teeme sissemaksed ära kiiremini. Näiteks kolme aasta jooksul. Praegu läheks Eestil sissemakseks 30 miljonit eurot aastas ja seda raha võtab Eesti riik oma reservidest. See ei ole raha, mida riik annab kellelegi abina ära, vaid see on riigi jaoks finantsinvesteering ja see peab hakkama riigile tulu teenima.

• Kust see raha tuleb, mis keskpanga kaudu IMFile laenatakse?

See on juba keskpankade kommenteerida. Mina saan kommenteerida seda, et on kokku lepitud, et eurotsooni liikmesriigid ja ka eurotsoonist väljapoole jäävad liikmesriigid laenavad lepingute alusel IMFile (kokku 200 mld eurot – toim.), et IMF kasutaks seda hädasolevate eurotsooni liikmesriikide abistamiseks.

Mul on hea meel, et selles kavatsevad osaleda ka eurotsooni mittekuuluvad Taani, Rootsi, ja Ühendkuningriik.

• Soomel on probleem plaaniga, et ESM kasutamine otsustatakse edaspidi häälteenamusega, konsensuse nõue kaob ära. Kas Eesti parlament ei peaks samuti  saama taolistes otsustes kaasa rääkida?

Eestis on ELAKis juba asja arutatud ja Euroopa Liidu asjade komisjoni mandaat on mul  nendel läbirääkimistel olemas olnud. Me oleme Eestis leidnud seda, et on mõistlik, kui ESM hakkab tegutsema samade reeglite alusel, mille alusel tegutseb IMF. Ja IMFis kehtib see sama 85% häälte reegel, mis tähendab, et need üksikud, kes ei soovi edasi minna, ei saa pidurdada neid, kelle edasi liikumise tahe on suur.

Ka Soome on IMFis aktsepteerinud seda kvalifitseeritud häälteenamuse reeglit, kuid nende seadustest tuleneb nõue, et kui teistes organisatsioonides ühehäälsuse printsiibist loobutakse, peab selleks olema parlamendi koosseisust 2/3 liikmete heakskiit. Soomes on praegu selle 2/3 leidmine parlamendis suhteliselt raske. Ja see ongi konsultatsioonide põhjus. Eurotsooni riikidest on ainult Soomel see siseriiklik probleem.

Eesti puhul võib kõiki teemasid parlamendis arutada, aga vaevalt, et meil peetaks ratsionaalseks seda, et IMFis on ühed hääletusreeglid ja ESMis hoopis teised, mis teevad Euroopa stabiilsusmehhanismi võrreldes IMFiga kohmakaks ja vähe efektiivseks. See ei ole ei Eesti ega ELi huvides

• Kui kaugele see euroala tihedam majanduskoostöö näiteks maksude alal võib minna? Kui maksudest saab osa iga-aastasest eelarve ja selle järelevalve protsessist, nagu komisjon äsja välja pakkus, kas peab siis ka Eesti hakkama maksude osas komisjoni ettekirjutusi järgima?

Maksude teemal väga palju uusi arenguid ei ole. Põhimõtteliselt puudutab see tihendatud koostöö eelkõige ikkagi paljuräägitud fiskaaluniooni, mis ei tähenda äraseletatult midagi enamat, kui seda, et kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides tuleb kokku lepitud reeglitest kinni pidada. 

• Samas rääkis hiljuti Tallinnas viibinud maksuvolinik Algirdas Šemeta ka tihedamast maksukoostööst.

Maksude puhul on esimene asi, millega tuleks tegeleda, ja mis on selgelt Eesti huvides, maksubaasi harmoniseerimine. Eestis on väga lai ühetaoline maksubaas, mis äraseletatult tähendab, et meil on vähe maksuerandeid ja alandatud maksumäärasid. Kui Eesti ettevõtjad peavad tegutsema kusagil välisturul ELis, kus toodetakse samatüübilist toodet maksusoodustuste tingimustes, on meie ettevõtjate asend konkurentsivõitluses kehvem. Nii võiksid Eesti ettevõtjad maksubaasi ühtlustamisest ainult võita.

• Komisjon on Eesti puhul viidanud eluasemelaenude intresside maksusoodustustele, mis väidetavalt turgu moonutavad.

Vaevalt, et Komisjon hakkab neid otseseid määrasid ette kirjutama, see on iga liikmesriigi ainupädevus. Ja seda pädevust pole ükski liikmesriik komisjonile delegeerinud. Iseküsimus on, kui palju sellised maksusoodustused tänapäeval mõistlikud on. Eriti arvestades seda, millise kinnisvarabuumini need omal ajal Eesti viisid.

• Kui tõsised on uued lõhed Euroopas? Suurbritannia ei tulnud kaasa, Rootsi ei tulnud kokkuleppega kaasa …

Ma küll ei ole veendunud, et Rootsi kaasa ei tule.

• Rootsi parlament ei andnud valitsusele mandaati.

Sisuliselt on Rootsi rohkem kaasas kui väga paljud eurotsooni liikmesriigid. Käitumiselt on Rootsi olnud kogu aeg samasugune riik nagu Eesti, mis on ilma igasuguste kohustuste ja kirjutatud reegliteta hoidnud oma rahanduse korras.

• Suurbritannia?

Londonis on maailma mastaabis väga suur finantskeskus. Ja euro pakub järjest tihedamat konkurentsi naelale. Tegemist on omamoodi ka konkurentidega.Lisaks on ainult kaks ELi liikmesriiki, millele on antud erand, Ühendkuningriigil ja Taanil ei ole kohustust eurotsooniga liituda.

Mõlema riigi peaministrid deklareerisid samas, et on valmis eurotsooni hädas liikmesriikidele IMFI kaudu abi andma. See räägib pigem koostööst kui lõhest.Aga jah, Ühendkuningriik ei ole nõus oma fiskaalpoliitikat enamal määral koordineerima ja selletõttu nemad ka nende kokkulepetega liituda ei kavatse.

• Soovite lõpetuseks midagi lisada?

Lisaksin ühe üldistuse. ELi liikmesriigid võib jaotada kahte gruppi. Ühtedes usutakse, et finantsturgude usaldust saab taastada ainult läbi riigi rahanduse korda seadmise. Eesti kuulub selliste riikide hulka, samuti Soome ja Saksamaa.

Aga on ka teisi riike, kus arvatakse, et on olemas kergemad lahendused. Et turgude usalduse taastamiseks tuleks nendelt samadelt turgudelt, mis hädas olevaid riike ei usalda, laenata raha ja tekitada kõrgeimaid tuletõkkeid ning seeläbi pälvida usaldus. Minule on see arusaamatu, kuidas saab võlgade suurendamisega suurendada usaldust.

ELis on palju selliseid riike, kus riigi juhid ja rahvas arvavad, et rahapressi kiiremini töölepanek võiks olla lahendus. See paistab ka Ülemkogul välja, et rahanduslik kultuur erinevates riikides on erinev. Aga tänu nendele kokkulepetele, mis me eile ja täna sõlmisime, peaks see kultuur ühtlustuma ja muutuma tulevikus ratsionaalsemaks.