Suurem ettevõtlustahe hoiaks eestlased kodumaal

President Toomas Hendrik Ilves, kes on pikalt murdnud pead, kuidas välismaale läinud eestlasi koju tagasi tuua, algatas äsja Facebookis kampaania, kus palub eestlastel endil üles loetleda Eesti häid külgi. Küllap on soovi taga  muu hulgas mure väljarände pärast.

Paljud inimesed, kes on presidendi üleskutset kuulda võtnud, loetlevad üles “asju”, mis paistavad peegeldavat arusaama, et just nn pehmed väärtused panevad neid Eestit armastama. Meil on ilus keel ja kultuur, loodus, armas väike riik, kirjutavad nad. Ometi on aeg näidanud, et vaid isamaa-armastus eestlasi kodus ei hoia.

Professor Marju Lauristin pidas Õhtulehele antud intervjuus üheks väljarände põhjuseks seda, et välismaal hea hariduse saanud ei leia koju tulles tihti tööd, sest siinne ettevõtja seda kõrgekvalifikatsiooniga inimestele ei paku.

Äripäev leiab aga, et väljarände küsimust käsitledes vaadatakse liiga sageli juba olemasolevate ettevõtete otsa. Loomulikult on see mõttekoht, kuidas talente tööandjatega kokku viia ning kuidas tööandja end välismaalt haritud spetsialistile atraktiivseks teeks.

Kuid küsida tuleks ka, kas ja kuidas võiks väljarännanu või selles suunas mõtteid mõlgutav inimene ise oma elu Eestis atraktiivseks teha. Ja siinkohal sekundeeribki Äripäev Allan Martinsonile, kelle uusaastasoovitus sõpradele oli alustada ettevõtlusega.

Põhieeldused on Eestis ju ometi olemas. Ettevõtte asutamine võtab aega alla minuti. Ettevõtluskeskkond on lihtne. Infotehnoloogiaalased infrastruktuurid kaugelearenenud. Maksud võrreldes naaberriikidega madalad.

Kuigi palgatöötajana võib mõnes välisriigis töötades teenida Eesti samast ametikohast tunduvalt enam, on ettevõtjana potentsiaalsed sissetulekud suuremad. Ja elu Eestis rikastest riikidest endiselt odavam.

Tõsi, kohe tekib küsimus, kellele oma teadmisi, oskusi, kaupa siis müüa. Sisetarbimine võrreldes suurriikidega on Eestis ju olematu. Aga sihtturuks ei peagi olema Eesti.

Tervishoiusektor – üks Eesti Nokia. Näiteks on ühe võimaliku Eesti Nokiana nähtud tervishoiusektorit – nii meditsiini- kui ka spaateenuseid.

Teatavasti on arstide väljavool aga üks pikaajalisemaid murekohti. Kui tervishoiuharidusega inimesed suunduks Soome kolimise asemel eraettevõtlusesse, keskendudes näiteks skandinaavlastele teenuse pakkumisele, looks see võimalused ka näiteks turismisektori ja marketingi spetsialistidele. Näiteks Skandinaavias hariduse saanud võiks osata ka teenuseid sinna turustada.

On väga oluline, et riigi ja kodanike vaheline diskussioon Eesti väärtustest ei põhineks edaspidi ainult abstraktsel kultuuril ja loodusel. Kuigi ka see on vajalik, ei hoia see üksinda inimesi Eestis. Mõelda tuleb hoopis, kuidas õpetada inimesi vabanema palgatöötaja mõttelaadist ja hirmust ebaõnnestuda ning kuidas julgeda iseenda eest vastutama hakata.

Seega, kuigi me mõtleme pidevalt, kuidas meie ettevõtluskeskkonda muuta atraktiivseks välisinvestoritele, tuleks mõelda ka, kuidas muuda see atraktiivseks meie endi inimestele. Ei saa jätta lisamata, et endiselt püsib vajadus alandada tööjõumakse, sest uute alustavate firmade jaoks on tõenäoliselt peamine vara just inimene. Ja tööjõud on erinevalt vara hinnast Eestis veel väga kõrgelt maksustatud.