Kodak vangub hinge

Paljud teavad selliseid USA ikooni staatuses börsiettevõtteid nagu Apple või Google. Kas te Eastman Kodakit teate? On selline 131aastane fotofilmitootja, mis vanasti ei jäänud innovatiivsuse, turuosa ega kasumlikkuse poolest alla nimetatud gigantettevõtetele.  Võib juhtuda, et mõne nädala pärast palub Eastman Kodak pankrotikaitset.

Ega viimase kümne aasta jooksul ei ole ettevõte minu silmis eriti uudisekünnist ületanud. Ettevõte on kvartalitulemusi avaldades kaevanud hõbeda tõusnud hinna üle, mis avaldab väga negatiivset mõju. Tegelikult on hõbeda hind ettevõttele üks väiksemaid probleeme. Piisas ühest mitukümmend aastat tagasi ettevõtte juhtkonnas langetatud otsusest, mille mõju kestab siiani.

Kalevi alla pandud innovatsioon. Eastman Kodakit on süüdistatud selles, et ettevõte magas maha digifotograafia revolutsiooni. Paraku on see vaid pooleldi õige. Maailma esimene digikaamera leiutati ei kusagil mujal kui 1975. aastal Eastman Kodaki laboratooriumis, kirjutas WSJ.com. Ettevõtte juhtkond oli see, kes otsustas, et digirevolutsioon pannakse kalevi alla. Põhjus ei olnud kaamera robustses disainis ja ilmselt ka mitte tänapäeva mõttes uskumatult kehvas pildikvaliteedis. See kaamera pildistas mustvalgeid pilte suurusega 0,01 megapikslit. Eastman Kodaki edu seisnes sisuliselt monopoolses seisundis filmitootmises ja ta tootis ka filmikaameraid.

Näiteks 1976. aastal oli ettevõtte turuosa USA fotofilmi müügis 90 protsenti ning fotokaamerate müügis 85 protsenti. See oli ülitulus äri. Juhtkond ei tahtnud häiriva tehnoloogiaga oma ärile negatiivset mõju avaldada. Ei maksa arvata, et kui midagi leiutatakse ja jäetakse tolmu koguma, siis ei suuda mõni teine ettevõte sellega hakkama saada. On tavapärane, et ülitulus äri tõmbab konkurente ligi nagu kärbsepaber kärbseid. Veel enne digiõnnetust tekkisid ka Eastman Kodakile filmiäris konkurendid. Vähesed ettevõtted suudavad säilitada kasvavas konkurentsis marginaale, ohverdamata turuosa ja seeläbi kaotades hinnakujundamise võimet.

Kehvad ajad saabusid ettevõttele juba 1980ndatel, kui välismaised konkurendid hakkasid ettevõttelt varastama turuosa filmiturul. Hiljem jäi ettevõte jalgu digifotograafia ja nutitelefonide võidukäigule. Tõeliselt halvaks läksid asjad kümmekond aastat tagasi. 2003. aastal teatas Kodak, et lõpetatakse investeeringud filmiärisse. Ettevõte on püüdnud õnne kemikaalide, vannitoapuhastite ja meditsiinitehnika turul.

Õnne proovitakse printeritega. 2005. aastal asus ettevõtet juhtima Hewlwett-Packardi printeriäri juht Antonio Perez. Tema otsustas, et ettevõtte tulevik seisneb tarbijatele ja äriklientidele suunatud tindiprinteriäris. Üleküllastunud turule oli raske tungida ja Kodak subsideeris tugevalt müüki. Nüüd püüab ettevõte end vee peal hoida patente müües ja litsentsiasude abil, kuid ettevõtte rahajääk kahaneb jõudsalt. Pankrotikaitse aitaks ettevõttel mõnest kohustusest vabaneda.

Dow Jonesi veteran. Investoritele võiks olla tähelepanuväärne, et Eastman Kodak võeti 1930. aasta 18. juunil maailma tuntuimaisse aktsiaindeksisse, Dow Jonesi tööstuskeskmsesse, kus aktsia oli 74 aastat.

Ma ei soovita aktsiat osta, kuigi ettevõtte patendid on kindlasti midagi väärt. Kolmapäeval levisid jutud ettevõtte kavast paluda pankrotikaitset. Aktsia hind kukkus 28 protsenti, 47 sendile. Mullu samal ajal maksis aktsia 5,55 dollarit. Loo moraal võiks olla, et kunagine pikaajaline hiilgus võib kaduda üsna kiiresti ning ükski ettevõte ei ole kaitstud allakäigu eest. Kui investoritel on meeles midagi head ettevõtete minevikust, kuid tekkinud on struktuursed raskused, tuleks küsida, milline on tõenäosus, et ettevõte saab sellest jagu. Kas jätkata omanikeringis või vaadata arenguid pigem kõrvalt?