Võlakriisil puuduvad lihtne lahendus ja lõpptähtaeg

Alates majandus- ja rahaliidu loomisest on majandus- ja eelarvepoliitika olnud liikmesriikide pädevuses. Komisjonil on liikmesriikide kontrollimiseks piiratud võimalused. Ajalooliselt on liikmesriikide ministritest koosnev nõukogu sageli käitunud mõne liikmesriigi lühiajalisest huvist lähtuvalt. Käimasolev võlakriis ei ole komisjonile andnud juurde uusi pädevusi ning komisjoni ja nõukogu jõujoonte vahekord on jäänud samaks. Nagu enne võlakriisi, nii ka praegu otsustavad euroala liikmesriigid enda kontrollimise üle sisuliselt ise, jättes komisjonile andmete koguja ja töötleja rolli.

Komisjon on lähenenud võlakriisi lahendamisele halduslikult, esitades nõukogule ja Euroopa Parlamendile õigusaktide eelnõud, mis ELi aluslepingute raames loovad juurde erinevaid menetlusi võlakriisi erinevate põhjuste jälgimiseks. Võlakriisi lahendusena näevad liikmesriigid pigem valitsuste koostööd kui ELile uute pädevuste andmist. Sellest loogikast lähtudes on loodud nii EFSF kui ka loodav ESM.

Mõlemad päästemehhanismid on juriidiliselt eraldiseisvad EList ning tema institutsioonidest. Ei EFSFi ega ESMi ei saa kontrollida europarlament ega kodanikud, kuid seda saavad kaudselt teha rahvusparlamendid. ELi-väliste päästemehhanismide loomine ei ole põhimõtteliselt vastuolus õigusega; silmas tuleb vaid pidada, et tegemist on ELi eelarve väliste vahenditega, mille eest vastutavad ennekõike panustavad riigid. Samas kasutatakse nende opereerimisel ELi institutsioone ning tihti läheb vahetegemine keeruliseks ka neile, kes teemaga iga päev tegelevad.

Läbikukkunud aluslepingute muutmise idee peatas selleks korraks spekulatsioonid ELi föderaliseerumisest ja andis hoogu valitsustevahelisele koostööle. Kahjuks ei ole valitsustevahelise koostöö raames võimalik pakkuda mitte midagi uut. Võlakriisi põhiprobleemi – euroala riikide usalduse kaotust finantsturgude silmis – ei lahenda uus rahvusvaheline leping. Erineval õiguslikul tasemel sarnaste, kuid detailides erinevate, reeglite loomine annab tööd juristidele, kuid muudab umbusklikuks investorid.

Investoreid rahuldavate lahenduste pakkumiseni kulgevad nii 2012. aasta kui ka sellele järgnevate aastate Euroopa Ülemkogu ja ECOFINi istungid jätkuva võlakriisi tingimustes.