Kroon sillutas tee eurole

“Mina söandan öelda, et Eesti läks eurole sisuliselt üle juba 1992. aastal, sest võtsime juba tol korral omaks tänase euro põhimõtted,” lausub rahareformi üks ideolooge Kalev Kukk, kes tollal töötas Eesti Panga rahapoliitika osakonna peaspetsialistina. Praegu on Kukk peaministri nõunik. “Eesti jaoks ei juhtunud 2011. aasta 1. jaanuaril mitte midagi – anti vaid teistsuguse pildiga rahatähed välja. Eurole ülemineku puhul oli tegu denominatsiooniga.”

Kuke sõnul oli Eesti krooni käibeloleku 19 aasta jooksul kõige tähelepanuväärsem see, et  läksime eurole üle sama vahetuskursiga, millega kroon omal ajal kasutusele võeti. “Ega tollal keegi uskunud, et me suudame krooni kurssi säilitada,” meenutab Kukk ja lisab, et krooni devalveerimisjuttudega hakati pihta kohe paar kuud pärast rahareformi. “Eesti krooni emissioonisüsteem toetus valuutakomitee põhimõttele ehk nii palju, kui tuli valuutat sisse Eesti Panka, nii palju anti välja fikseeritud kursiga Eesti kroone.”

Eesti Panga presidendi Siim Kallase endine nõunik, praegune usaldusühingu U.Kaju & Partnerid täisosanik, õiguskonsultant Urmas Kaju kasutab kahe suursündmuse erinevuse iseloomustamiseks teravmeelset ja ülepakutud kalambuuri. “Kõige lühemalt võtaksid tõenäoliselt erinevuse kokku euroskeptikud: Nõukogude rubla asendamine Eesti krooniga tähendas Eesti iseseisvumist ja lõplikku eraldumist Nõukogude Liidust ning krooni asendamine euroga tähendas Eesti iseseisvuse kaotamist ja lõplikku integreerimist Euroopa Liitu,” muigab Kaju.

Tõsisemaks muutudes lisab ta, et ettevalmistused krooni juurutamiseks algasid tegelikult siis, kui oldi veel Nõukogude Liidus. “Reformijad  ei saanud  kordagi olla  surmkindlad, et mingil hetkel ei ütle Moskva  “Aitab!”, ning mitte ainult reform, vaid ka reformijate vabadus lõpetatakse üleöö,” räägib Kaju. “Praktiliselt loodi Eesti oma rahanduslik vereringe, mis aga oli veel N. Liidu vereringega rubla kaudu ühendatud. Kui kroon juurutati, asendati lihtsalt selles voolanud võõras veri teisega ja vereringed lahutati lõplikult.”

Kaju rõhutab, et toonase rahareformi tegi mõnes mõttes lollikindlaks ka Eesti Panga varaline iseseisvus. “1919. aastal asutatud Eesti Panga finantsvarad asusid ka pärast sõjaeelsete kullavarude juriidilist tagastamist 1992. aastal Eestile endiselt N. Liidu haardeulatusest väljas ehk välispankades,” seletab Kaju.

Kui silmas pidada nii rahareformi kui ka eurole ülemineku tehnilist teostust, siis ei ühe ega teise puhul olnud ühtegi intsidenti ega tagasilööki. Samuti suudeti mõlemal korral tagada täielik salastatus näiteks rahatähtede Eestisse saabumise aja kohta.

“Tegu oli eraldi programmiga, et kõiki asjaolusid võimalikult salajas hoida ja kogu seda protsessi kaitsta,” põhjendab Eesti Panga sularaha- ja turvaosakonna juhataja Rait Roosve. “Seda tehti meie kõigi huvides, sest kui suur kogus sularaha kusagile liigub, on riskid, ja mitte ainult kriminaalsed riskid, hästi suured.”

Kui rahareformi ajal vahetati raha tehnilises mõttes väljaspool pankasid ehk rahavahetuspunktide kaudu, siis eurole üleminekul lasus põhiraskus pangandussektoril ja jaekaubandusel. Erinevus oli ka selles, et kui rahareformi ajal kasutati raha laialivedamisel politseijõude minimaalselt, siis nüüd kujunes raha laialivedamine suurimaks politseioperatsiooniks.

“1992. aastal oli politsei küll olemas, kuid kandis suuresti veel Nõukogude miilitsa pitserit,” põhjendab Roosve, miks tollal valiti operatsiooni turvamiseks teadlikult teine tee. “Nüüd on politsei äärmiselt professionaalne ning seal on olemas igasuguste erioskustega üksusi ja mehi.” Roosve lisab, et ka rahakogused, mis veeti laiali siis ning mis nüüd, erinesid mitu korda. “Kroonide vahetamisel oli inimese kohta ju piirang peal, aga nüüd vahetati kõik kroonisäästud eurodeks,” täpsustab ta.

Eluaeg müüjana töötanud, nüüdne pensionär Urve Täheste räägib, et kui enne krooni tulekut läks lahti täielik ostupaanika, siis eurole üleminekul käitusid ostjad tunduvalt vaoshoitumalt. “Pood osteti kaubast lagedaks,” meenutab rahareformi ajal Tallinnas Endla toidukaupluses töötanud Täheste. “Kahel viimasel rublapäeval jätsid ostjad poodi nii palju rublasid, et need mahtusid vaevu kartulikotti ära.”

Rahavahetus turgutab kollektsioneerimist

Eurole üleminek on tekitanud inimestes kollektsioneerimishuvi – nii käibelt kadunud Eesti kroonide kui ka käibele tulnud eri maade euromüntide vastu.“Kroon muutus aktiivsemaks kollektsioneerimise objektiks vahetult enne euro tulekut ja on seda jätkuvalt,” kinnitab Tartus Küütri tänaval asuva Sauruse antiigiäri üks omanik ja juht Andrus Rüütli.“Mõnede rahatähe, eriti veaga paberraha hinnad kerkisid pärast euro tulekut lausa mitmekordselt, ent nüüd on hinnad taas langenud,” komneteerib ta hinnamuutusi.Rüütli sõnul makstakse paremat hinda pangasiledate ehk täiesti uute rahatähtede eest.  “Haruldasemate, näiteks vigaste paberrahade väärtus võib tulevikus tõusta,” prognoosib Rüütli.“Müntidest on kollektsionääride huviobjektiks hõbedast, kullast ja plaatinast erimündid,” tõi ta välja suurimad elevusetekitajad.Euro käibeletulekuga on tekkinud ka üksjagu huvilisi, kes koguvad eri maade euromünte, mis igaüks näeb välja isemoodi.“Meiegi juures käiakse haruldasemaid, näiteks Vatikani ja Malta münte küsimas ja üksikuid haruldusi on meil ka müügis, aga need maksavad muidugi väga-väga palju rohkem kui mündi nominaalväärtus on,” lisab Rüütli.

 

Kommentaar

Rahareformide edu tagas rahva toetus

Rait Roosve, Eesti Panga sularaha- ja turvaosakonna juhatajaKui vaadata kõiki suuri reforme, mis 1990. aastate algul tehti, siis rahareform on ainus, millel ei ole negatiivseid tagasilööke olnud. See reform oli õige ajastusega, täpselt planeeritud ja omas suurt sotsiaalset ootust.Nii rahareform kui ka eurole üleminek õnnestusid, sest mõlemal protsessil oli suur rahva toetus taga. Olen kindel, et ei ole võimalik teha tehnilist ja komplitseeritud suuroperatsiooni olukorras, kus enamik elanikkonnast arvab, et see on vale ja põhjendamatu.Eurole ülemineku protsessist on minul väga hea mälestus just koostööst. Ettevalmistamise ajal olid diskussioonid, aga mingeid konflikte ei olnud. Ükskõik kuhu sa mingi abipalvega pöördusid, ilma igasuguse seletamiseta aidati kohe. Sellest saab teha järelduse, et ehkki olime veidi umbusklikud ja ei tahtnud kroonist loobuda, olid inimesed samas pragmaatilised ning käsitlesid eurole üleminekut ühise ja rahvusliku projektina.

 

Taust

  1992. aasta rahavahetuse kroonika

8.12.1989 – Valitsus kuulutas välja paberraha kujundamise avaliku konkursi.24.01.1990 – Paberraha kavandite žürii tunnistati parimaks Eesti Kunstiinstituudi graafikakateedri õppejõu Vladimir Taigeri kroonikavandid.11.03.1990 – Eesti Pank sõlmis tehasega Juveel lepingu müntide vermimiseks.12.04.1990 – Eesti Pank sõlmis kroonide trükkimiseks lepingu USA firmaga United States Banknote Company. Tegelikult trükkis USA firma vaid ühe- ja kahekroonised rahatähed.27.03.1991 – Ülemnõukogu moodustas rahareformi komitee, mis koosnes kolmest liikmest: peaministrist, Eesti Panga presidendist ja sõltumatust teadlasest.10.05.1991 – Eesti Pank sõlmis rahatähtede trükkimiseks lepingu Inglise firmaga Thomas De La Rue.27.01.1992 – Inglise Pank tagastas Eesti Pangale 1940. aastal deponeeritud kulla. Hiljem sai Eesti Pank tagasi deponeeritud kulla ka Baselis asuvast Rahvusvahelisest Arvelduspangast, Rootsi Riigipangast ja USA Föderaalreservi Süsteemi New Yorgi pangast.20.03.1992 – moodustati rahareformi komitee büroo, mille ülesanne oli teha ära tehniline töö.7.04.1992 – Eestisse saabusid Inglismaal trükitud rahatähed.20.05.1992 – Ülemnõukogu võttis vastu kolm Eesti raha puudutavat seadust: Eesti Vabariigi rahaseaduse, seaduse Eesti krooni tagamise kohta ja Eesti Vabariigi välisvaluutaseaduse.17.06.1992 – Rahareformi komitee pani paika Saksa marga ja Eesti krooni kursi 1:8.17.06.1992 – Rahareformi komitee esimees, peaminister Tiit Vähi teatas õhtul Eesti Televisioonis, et laupäeval, 20. juunil algab rahareform.18.06.1992 – Algas ostupaanika, sest rahvas tahtis rubladest kiiresti lahti saada.19.06.1992 – Eesti Panga president Siim Kallas kuulutas kell 21.00 välja rahareformi.20.06.-22.06.1992 – Rublad vahetakse kroonideks kursiga 1:10. Eraisik sai vahetada maksimaalselt 150 krooni.22.06.1992 – Eesti Pank pidas Ugala teatrisaalis krooniballi.

 

Tasub teada

Enamus läks kaasa

Rahareformi ettevalmistuses ja korraldamises lõi kaasa üle 16 500 inimese.Raha sai vahetada 727 rahavahetuspunktis.Rahavahetajate nimekirja kanti 1 557 808 residenti, kellest kontrollis oma nime ehk sai õiguse raha vahetada 1 410 951.Tegelikult vahetas raha 1 096 706 residenti.Iga residendi kohta vahetati keskmiselt 136,41 krooni.Ringlusse lasti 593 164 250 krooni.