Valdo Randpere lahenduste otsinguil

Toompea lossi pikkades koridorides on hilisele kellaajale kohaselt vaikne. Valdo Randpere tüürib suurte sammudega lifti suunas, kirub kabineti nappi valgustust ja lükkab paberid laual koomale, tehes ajakirjanikule oma töökoha vabaks. “Küsi,” lausub mees, visates jutu hakatuse palli vestluspartneri kätesse.

Alustame algusest ehk lapsepõlvest ja noorusajast.

Kuigi Randpere esimesed eluaastad möödusid Nõmmel ja kesklinnas, kolis pere tema esimeste teadlike mäletuste kujunemise ajal Majaka tänavale, mis jäi Randpere koduks koolipõlve lõpuni.

“Seal elas toona palju Dvigateli töötajaid, samuti laevandusega seotud peresid. Minugi isa oli meremees,” räägib Randpere. “Kogu see kant oli segakeelne ja tänu sellele õppisin hästi ära vene keele, ülikoolis olin vene keele tundidest lausa vabastatud. Eks meil oli ka kampadevahelisi tülisid, sageli tekkisid need rahvuse pinnalt. Mõnikord mängiti koos, siis aga kakeldi.”

Randpere jääb hetkeks vait. “Ülikooli järel töötasin justiitsministeeriumis ja seoses sellega olin mõnda aega tegev amnestiakomisjonis. Vanglat külastades juhtus ikka, et nägin mõnda mängukaaslast teisel pool trelle...”

Koolis läks Randperel iseenesest hästi. Hinded olid korras, kuigi energilise lapsena sai ka lollusi tehtud.

“Tegelikult oli koolil minuga vist suurem probleem kui minul kooliga,” teatab mees. “Proovisin igasuguseid diskussioone arendada, aga see igaühele ei meeldinud, et tuleb mingi õpilane ja ajab nina püsti.”

Elevant kardiroolis

Kooliaegsete hobide sekka mahtus tegemisi mitmest valdkonnast. Nelja aastat, kui pioneeride palee garaažis kartautot sai ehitatud, meenutab Randpere nostalgiaga. Sellest tekkis tehnikahuvi, mis saadab meest siiani.

“Samal ajal ostis mu perekond suvekodu, mis vajas põhjalikku remonti. Seda sai vanematega koos korrastatud ning minu kardihuvi andis kätega töötamise oskusele tehnilisi teadmisi lisaks. Paraku ma muudkui kasvasin. Lõpuks olin 1,91 meetrit pikk. Sellega enam kartautosse paraku ei mahu,” võtab Valdo Randpere luhtunud karjäärimõtte kokku.

Muusikapisik nakatab

Valdo Randpere ema ja isa üritasid poissi juba kooliajal muusikaga tutvustada. Ta pandi muusikakooli akordionit õppima. Paraku oli rasket pilli trammiga kesklinna ja kodu vahet keeruline vedada, sestap leiutas noormees mugava lahenduse: ta astus muusikatunni saabudes usinalt koduuksest välja ning seadis sammud kooli asemel keldrisse. Akordion leidis peidukoha keldriboksis ja vaba tunnike linnas luusimiseks oligi kätte võideldud.

“Tegelikult läks päris kaua aega, enne kui ema-isa asjale pihta said,” naerab Randpere. “See oli vist mingi esinemise või õppemaksuga seoses, kui nad muusikakooli asja uurima läksid ja kuulsid, et mind pole seal ammu nähtud. Aga suurt pahandust sellest vist toona ei tulnud.”

Tagantjärele on Randperel katkenud õpingutest pisut kahju: “Midagi oleks ju võinud õppida, kas või klaverit, natuke teoreetilist tagapõhja ja solfedžo tundmist oleks ikka abiks.” Koorilauljakarjäär ei edenenud akordioniõpinguist paremini. “Mulle lihtsalt ei meeldinud see kambas laulmine. Proovitud sai nii Ellerheinas kui ka RAMi noortekooris, ent kuskil ma üle paari kuu vastu ei pidanud. Heino Kaljuste ristis mind koori kuuvarjutuseks.”

Sellest hoolimata tituleerib Vikipeedia Randperet esmajoones just Eesti muusikuks. Keskkooli lõpuaastatel sukeldus ta bänditegemise ahvatlevasse maailma ja vastasmaja naabripoisi Urmas Alendriga said mõni laul ka linti lauldud. “Ma arvan siiski, et nii andekas ma polnud, et sellest oleks päris elukutsena midagi tulnud,” võtab mees jutu kokku.

Sellest väitest hoolimata võitis Randpere saatesarja “Laulud tähtedega” ning jõudis Eesti lemmiklaulu otsimise saates finaali.

Reisimuljed ülikoolipõlvest

Ülikooliaastatest Tartus on Randperel head mälestused. Stippi ju sai ja õigusteaduse eriala loogiliste seoste maailmas tundis noormees end kui kala vees.

“Raskusi oli pigem mehaanilise pähetuupimisega, no igasugused nimed ja numbrid... Aga see ülikooliaeg oli ikkagi vahvaim periood elus. Kusjuures mul oli kasu sellest, et viisi pean ja veidi kitarri mängin. Üks mu õppejõududest oli Kamtšatka rühma komandör. Et rühma oli vaja muusikainimest, kutsus ta mind. Kamtšatka-suvest on pärit mu elu eredaimad mälestused, olin veel maleva rebane. Järgmised suved viisid ülikooli delegatsiooni ja malevaga juba Ungarisse. Viinamarjapõllud ja veinikeldrid... Malevaga töötati veinitehases,” meenutab Randpere. “Ma pole kunagi suur alkoholisõber olnud, ent malevasuvi veinitehases oli suur erand. Kohe kui esimesed veinid liinilt tulid, avas keegi pudeli. Praegu tarbin aasta jooksul ehk mõne õlle.”

Randpere sõnutsi juhtus talle ülikoolis ka tore kursus, kelle vanemaks valiti toona laitmatu renomeega Avo Viiol.

Põgenemisplaan küpses kaua

Ülikooliaegne meeleolukas bussiretk Ungarist läbi Tšehhi tagasi meie sõbraliku Eesti koduvabariigi rüppe istutas Randpere hinge Nõukogude Liidust pagemise idee. “Isegi Ungari oli toona Eestist palju vabam. Ise nad naersid, et on lõbusaim barakk sotsialismilaagris,” muigab Randpere. “Pärast teist kursust delegatsiooniga Ungaris käies oli seltskonnaga kaasas filmiklubi president, kes teadis, et Budapestis näidatakse lääne vabadusliikumisest ja noorte protestilainest kantud filmi “Hair”. Istusime soojas Budapesti öös ja nautisime välikino. Siin oli parimal juhul nähtud vaid “Helisevat muusikat”. Tahtsin ka vabadusse murda,” nendib mees.

Sihikindlus võib hea õnne ja läbimõeldud tegutsemise korral edule viia.

“Tõuke põgenemiseks andis ka Afganistan. Oli ju õhus oht, et sinna on politrukke vaja. Mina töötasin toona ülikooli lõpus justiitsministeeriumis ministri abina. Kuigi sain althõlma ministri kaudu riigikogust banaane osta, ei olnud sel töökohal reisimise võimalust,” kirjeldab Randpere pagemise plaani sündi. “Seepärast asusin tööle komsomoli keskkomitee kultuuri- ja propagandaosakonda.”

Vedral moel aitas plaani teostumisele taas kord kaasa Randpere muusikaline anne – meest paluti ühele siinsele esinemisele haigestunud Ivo Linnat asendama. “Tegin selle esinemise ära, päästsin nad hädast ja organisaatorid nentisid, et nüüd oleme sulle reisi võlgu,” lausub Randpere.

“Augustikuus 1984 avaneski võimalus Kotka merepäevadele sõita. Olin abielus Leila Milleriga ja ega esimese hooga selge polnud, et me selle tüki tõesti ära teeme. Soomes elav sõber aga julgustas meid ja laenas raha juurde, et saaksime osta laevapileti Soomest Rootsi. Kätte meid õnneks ei saadud. Nõukogude Eestis algatati kriminaalasi kodumaa reetmise paragrahvi alusel. Karistuseks selle kuriteo eest olnuks surmanuhtlus. Seetõttu oleme nüüd üles märgitud ka okupatsioonimuuseumi represseeritute kaustas,” jutustab ta.

Võimalustest tulvil IT-sektor

Kuigi aastaid 1984–1986, kui nad abikaasaga Eestisse jäänud tütre tagasisaamise eest võitlesid, meenutab mees kui oma elu raskeimaid, veeres Rootsi põgenenud Randpere karjäär ülesmäge. Töö arenevas IT-sektoris pakkus väljakutseid. Uuel alal polnud kogenud inimesi kuskilt võtta ja meelsasti palgati ka välismaalasi.

“Mäletan, et mul oli kahe disketipesaga Apple.­ Sellel oli pisike roheline ekraan, mis meenutas seasilma. Tol ajal oli see tehnika tipptase,” kirjeldab Randpere esimesi aastaid, kui turule ilmusid personaalarvutid.

Esiotsa tuli hakkama saada lihtsa müügitööga. “Müüsin 1986. aastal IT-ajakirjas kuulutusi. Siis kutsus üks klient mind enda juurde tööle. Peagi järgnes veel üks töökohavahetus – liikusin Nordicusse tootejuhi positsioonile. Sealt sai juba areneda ja karjääri mõttes oli see vinge. Juhtisin ettevõttes divisjoni, seejärel tõusin turundusdirektoriks ja 1995. aastal juba tegevjuhiks,” räägib Randpere. “Töö oli tore, teenistus hea ja töökaaslased vahvad. Õppisin inimestega käituma, aega planeerima ja sain jälgida, kuidas IT-sektor kasvab.”

1990. algusaastatel veetis Valdo Randpere Eestis vaid suved. “Põnev töö, kinnisvara ja muud säärased asjad muutsid Rootsis paikseks,” nendib ta. “Samas tulid ühel hetkel muutused, sest firma vahetas omanikku. Firma müüki Rootsi investeerimisfirmale hoiti esialgu salajas, et töötajaid mitte ärevusse ajada, ent see tegi minu kui juhi olukorra keeruliseks. Uus omanik küll soovis, et jääksin, ent otsustasin siiski Eestisse naasta.”

Selleks ajaks oli Valdo Randpere abielu Leilaga purunenud ja mehele oli tekkinud uus pere.

“Kui aastatel 1996 ja 1998 sündisid lapsed, siis mõtlesin selle üle, kus nad peaksid kasvama. Moment koju tulemiseks oli õige. Nii on lapsed sündinud Rootsis, aga kasvanud siin. Eks nad lähevad lõpuks ülikooli ja võib-olla käivad vahepeal Eestist ära, aga loodan, et nad tulevad ikka tagasi,” lausub mees.

Lõplikult otsustas Randpere koju pöörduda 1998. aastal. “Kaalusin tööd nii Tartu Õlletehases kui ka ühes IT-firmas, ent IBMi pakkumine oli superhea ja selle kasuks ma otsustasingi,” nendib ta. “Uskusin sellesse ettevõttesse ja tema positsiooni, tõesti oli põnev asju üles ehitada.”

Üheteistkümne IBMis töötatud aasta sisse mahtusid ettevõtte kiire kasv ja struktuurilised muutused, mis kaudselt tingisid Randpere lahkumisotsuse.

“Algul kuulusime Põhjamaade divisjoni. Niiviisi sai Soomest vajadusel ruttu spetsialiste kaasata. On ju teenuse müümise eeldus, et olemas on inimesed, kes saavad teenuse pakkumisega hakkama,” märgib Randpere.

“Vaid 70kilomeetrine vahemaa ja ühine raamatupidamine tegid asjaajamise lihtsaks. Kui aga Eesti IBM liikus Rumeenia peakontori alla, tekkis bürokraatiamasin, mis lõhkus seda, mille olime saavutanud. Tööl kulus aeg klientidega kohtumise asemel raporteerimisele ja see polnud asi, milleks sinna olin läinud. Lihtsam on töötada inimestega, kes tunnevad kohalikku turgu. 11 aastat ühes ettevõttes on ju pikk aeg ja vajasin muutust. Kui nii mõelda, siis kahes viimases ettevõttes töötasingi kokku kakskümmend aastat,” räägib ta.

Kuigi IBM Eesti töökorraldus on praeguseks muutunud ja Eesti haru kuulub nüüd tunduvalt lähedasema Poola ja Baltimaade divisjoni, on Valdo Randpere leidnud väljakutse hoopis teises valdkonnas.

Sukeldumine poliitikasse

IBMis töötamine ja poliitikas osalemine ei kõla teadupärast kuidagi kokku, seepärast võttis Randpere sõprade ettepaneku astuda Reformierakonda vastu alles 2009. aasta suvel, kui ta töö ettevõttes lõpetas.

“Ka IRL on maailmavaateliselt mulle üsna lähedane, ent mulle meeldis Reformierakond sealsete inimeste ja kokkukuuluvuse pärast. Erakonnaga liitumine sattus ajale, kui olid tulemas kohalikud valimised. Osutusin valituks Tallinna linnavolikokku, ent ega mu erakondliku kuuluvuse tõttu erilist lootust polnud, et ükski ettepanek läbi läheb,” nendib mees.

Peale töö Tallinna linnavolikogu Reformierakonna fraktsioonis on mees paar aastat olnud ka Tallinna piirkonna juhatuse liige ning Reformierakonna volikogu aseesimees. Viimastel riigikogu valimistel pääses ta riigikokku.

“Erasektori otsused on ikka ratsionaalsed. Vahel eksitakse, aga kaalutluste taga on ratsionaalsuse otsing. Poliitikas on asi märksa keerulisem,” märgib Randpere uue tegevusvaldkonna eripärasid vaagides.

“Poliitik peab arvestama, mida arvavad ümberkaudsed inimesed või kaaslased, kuidas mingi seisukoht sobib konteksti, mida arvab opositsioon, mida ­ootab valija. Mõnikord on veel eraldi küsimus see, mis oleks Eestile lõppkokkuvõttes hea. Sellele vastates võib poliitiku seisukoht valijate või kaaslaste arvamusega vastuollu minna. Vahel loodad, et ühel päeval saavad ka teised aru, et tehti õige otsus, aga see pole kunagi kindel,” räägib ta.

Riigikogu on läbilõige ühiskonnast

“Mina usun ideede konkurentsi. Seisukohti on erinevaid, kui vaja, siis vaidle ja kaitse oma ideid,” sedastab Valdo Randpere.

“Kui opositsioonipoliitiku seisukoht erineb minu omast kardinaalselt, ent on hästi põhjendatud ja läbi mõeldud, saan seda austada. Arutleda ja lahendust otsida võib, mulle meeldib hea debatt. Riigikogus on aga ääretult erinevaid inimesi. See on otsekui läbilõige Eestist. Palju on paratamatult ka rumalust ja lihtsalt demagoogiat. Samas, mida nutikam on inimene, seda lihtsam on tema vastu respekti tunda. Mina ei kasutaks kaua poliitikas olnute kohta väljendit “poliitbroiler” – kui inimene on oma tööd juba kaua ja hästi teinud, ei ole mõtet teda halvustada,” arutleb mees.

Eesti elu mitmekihilisust vaagidest teatab Randpere, et peaasjalikult vihastab teda rumalus: “Kui mõnes küsimuses lihtsalt rumalusest mingi hirm inimestes üles köetakse, siis see tõesti pahandab mind. Kui ei tea, siis ära vaidle või ­uuri asja, tee endale selgeks ja vaidle alles siis. Pole tarvis valeandmeid esitada. Paraku on sageli nii, et isegi kui vaidleja argumendi selgete faktidega kummutad, ei aita see midagi, sest poliitikas ei ole tõde absoluutne. Samas on ju olemas asjad, milles võiks lihtsalt kokku leppida, olgu selleks siis majandusmudel või maksusüsteem.”

Netiavarustes anonüümselt poliitikateemadel sõimlemine häirib Randperet samuti: “See ei meeldi mulle kohe üldse. Kui inimesel on midagi öelda, siis võiks ta ikka julgeda seda oma nime alt avalikult teha.”

Kuigi Eestimaal on palju niisuguseid kohti, mida Valdo Randpere arvates paremaks saab muuta, usub mees, et lõppkokkuvõttes on Eesti siiski hea koht, kus elada.

“Eesti on meeldivalt pisike. Kui meil midagi muutmist vajab, kas majanduses või muidu elus, siis saab seda seaduste kaudu teha. Igasugused muudatused on tunduvalt lihtsamad kui vanades konservatiivsetes riikides. Poliitikas olles saab väikses riigis midagi reaalselt korda saata,” usub mitmekülgne mees.

Võitlus režiimiga lapse nimel

See, et aastane tütreke Kaisa Nõukogude Liidu “paradiisist” läände putkanud perega peagi ühineb, tundus vanematele esimese hooga loogiline. Peagi aga selgus, et last niisama lihtsalt kätte ei anta.

“Millegipärast ei osanud me seda karta,” lausub Valdo Randpere. “Esitasime avalduse, et laps võiks meie juurde tulla. Peagi väideti, et avaldus pole kohale jõudnud. Uue, notari ja välisministeeriumi kaudu tehtud avalduse peale teatati, et last ei saa anda, kuna meil pole Rootsis kindlat elu- ja töökohta. Humaansetel kaalutlustel ikkagi.”

Nii algas kaks aastat väldanud võitlus. “Küsisime enda käest, kas jääme kaks korda aastas vaikselt avaldusi esitama või teeme palju kära. Kaisa oli Eestis vanaema juures, kes ühel hetkel lihapoe müüja ametikohalt vallandati, kuigi see ei peaks kuidagi poliitiliselt ohtlik olema. Samuti läks minu vanematega. Arvan, et võimude plaan oli laps vanaemalt ära võtta ja kuhugi Nõukogude Liidu avarustesse lastekodusse saata. Saime aru, et kui jääme ootama, ei näe me oma last ehk enam kunagi,” jutustab Randpere.

Kära tegid lapsevanemad kogu jõuga. “Vihkasime Nõukogude okupatsiooni ega tahtnud enam põõsas istuda. Käisime mööda konverentse, esinesime väliseesti organisatsioonides, lubasime USA-l oma lugu nõukogude korra vastases propagandas kasutada. Osalesime konverentsidel Ameerikas, Šveitsis, Kanadas ja Rootsis, rääkisime lõputult, milline repressiivne süsteem Nõukogude Liidus valitses,” loetleb Randpere. “Võtsime ühendust, kellega vähegi oskasime. Palusime abi Astrid Lindgrenilt ja tagantjärele on selgunud, et ta tõepoolest kirjutaski Nõukogude saadikule. Lõpuks hakkaks Leila iga päev Nõukogude saatkonna ees piketeerimas käima. Ma arvan, et nad lihtsalt väsisid meist. Oma kisa-käraga tegime me nende propagandale rohkem kahju, kui asi väärt oli. Selle üheks tõestuseks on Arnold Greeni kiri ENSV KGB ülemale. Selles nendib ta, et kuni me last kätte ei saa, seni on meil võimalus esineda läänes suurte poliitikutena, mida me tegelikult ei ole.”

Ühel päeval tuligi telefonikõne Leila emalt, kes ütles, et Kaisa lastakse välja. Kolme päeva pärast tõi Rootsi konsul Dag Hartelius ta meie juurde.

Pisikese Kaisa loost, kes sai tagasi ema ja isa, on isemoodi Eesti lugu saanud: Eesti okupeerimisest ei teadnud ju suur osa rootslasi midagi, ka kooliprogrammidest oli see jupp ajaloost kustutatud. “Tänu Kaisa-loole said paljud teada, mis siin toimub,” nendib Randpere.

Mees peab hetkeks hoogu ja tunnistab, et on kuulnud ka palju sapiseid kommentaare oma lahkumise kohta. “Aga kes tahab vigu leida, see neid alati leiab. Praegu on minu jaoks ainus mõõdupuu see, et Kaisa on rahul. Ta on saanud kaks kultuuri, mida armastada. Gümnaasiumi lõpetas Eestis, ülikooli Rootsis. Usun, et temagi tulevik on siin,” lausub ta.