Edasi, Meikar!

Pakutakse ja oletatakse Meikari paljastuse motiivide kohta ja meenutatakse erakonna varasemaid segaseid rahatehinguid ja –skandaale ning üksmeeles loodetakse, et asi seekord ei vaibuks.

Postimehe juhtkiri rõhutab vajadust tuua erakondade rahastamisse selgus, millest on räägitud juba aastaid. Ja heidab Reformierakonnale ette, et see jättis Meikari artikli valguses kasutamata oma võimaluse. „Reaktsioonid Meikari artiklile näitavad, et Reformierakond on otsustanud kättevõidetud usalduse lühinägelikult maha mängida. Isiku ründamine kõneleb soovist muuta artiklis edastatud sõnum labaseks meediaskandaaliks, müraks. Lühinägelik on Reformierakonna käitumine juba seegipärast, et Eesti senine areng annab lootust, et lõputult ei saa valetada.”

Päevaleht leiab, et viimane aeg on luua tõeline, toimiv, ressurssidega ja piisavalt sõltumatu uurimisorgan, mis suudaks reageerida erakondade võimalike rahastamise reeglite rikkumistele. „Asja uurib prokuratuur, aga kas me ikka saame loota täiesti laitmatule uurimisele, kui juhtum puudutab isiklikult justiitsministrit, kellele prokuratuur allub?” küsib väljaanne oma juhtkirjas ja viskab õhku veel ühe küsimuse: „Kas me saame loota, et prokuratuur huvitub Reformierakonna rahastamisest sama palju kui mõne teise erakonna omast?”

Õhtuleht imestab, et erinevalt elamislubade skandaalist võttis prokuratuur Meikari asja kohe ka menetlusse. „Kui Michali suhtes silm kinni pigistatakse ja ta jätkab justiitsministrina, siis saab Ansip endale juba teise oluliselt nõrgestatud ministri elamislubadest puretud Ken-Marti Vaheri kõrval,” leiab Õhtuleht ja lisab, et sümptomaatiline on ka üksmeelne vaikus, millega ülejäänud erakonnad on Meikari avaldust „tervitanud”. Õhtulehe arvamustoimetaja aga loodab, et selleks ajaks, kui leht lugeja kätte jõudnud, on kapo juba ka Krister Michali ja Meikarile tundmatut raha vahendanud Kalev Lillo kodud ja töökohad läbi otsinud, kaasa viinud Reformierakonna arvutid ja justiitsministeeriumi serveri.