Aas: alati ei pea keegi süüdi olema

Intervjuu riigi peaprokuröri Norman Aasaga.

Millised vigu tehti Teie hinnangul menetluse käigus?

Nii palju, kui olen kohtutoimikuga tutvunud, siis kohtu jaoks oli põhiprobleem ja küsimus selles, et ta leidis, et väga paljusid tõendeid, eelkõige, mis puudutasid jälitustegevust, ei saa kasutada. Kohtu arvates olid kohtuload jälitustegevuseks põhjendamatud või kohtutoimingud olid viidud läbi väljaspool kohtulubades ettenähtud tähtaegasid. Mul ei ole aga andmeid, et kaitsepolitsei oleks kedagi pealt kuulanud väljaspool kohtulubades ettenähtud tähtaegu.

Kust on tekkinud see segadus?

See on tõenäoliselt tekkinud sellest, et eeluurimiskohtunike kohtupraktika on aja jooksul muutunud. Kui kriminaalmenetlus alguse sai 2005. aastal, oli ühtemoodi praktika, siis nüüdseks on see muutunud teistsuguseks ja see on tekitanud segadust tähtaegade lugemisel. Prokurörid on otsustanud vaidlustada selle otsuse ja see, kas neid tõendeid saab kasutada kohtuotsuse tegemisel või mitte saabki olema edasistel vaidlemistel suuremaks küsimuseks.

Kas järgmisesse kohtuastmesse minekuga tahetakse tõestada, et prokuröridel on õigus ja need inimesed on süüdi või lihtsalt on populaarne edasi kaevata?

Konkreetse apellatsiooni argumendid ja taotlused on kirjutanud prokurörid. Nii palju, kui mina oskan seda hinnata, siis põhivaidlus on see, kas me saame neid tõendeid kasutada või mitte. Kui me saaksime neid tõendeid kasutada, kas kohus annaks sellele teistsuguse kaasuse või mitte.

Milline on tõenäosus, et neid tõendeid saab kasutada järgmistes astmetes?

Ennustamine on väga tänamatu, eriti kui me räägime kriminaalkohtumenetlusest. Õigusriigis ei saa kunagi 100% ühtegi kohtuotsust ette ennustada. See ei ole õige nagu oleks jälitustoimikut tehtud väljaspool lubades nimetatud tähtaegu ja seda me kavatseme vaidlustada. Teine küsimus, on see, kas kohtuload olid piisavalt põhjendatud ja motiveeritud, see on juriidiline vaidlus ja kõrgem kohus peab seda hindama. Prokuratuur ja kaitsepolitsei said tegutseda nende kohtulubade raames, mida väljastati.

Millist õppetunni saite selle pikka menetluse käigus?

Peab arvestama sellega, et menetlus on tõesti kaua kestnud. Tuleb arvestada, et uus kriminaalmenetlusseadustik jõustus 2004. aastal ehk aasta aega enne menetluse algust. Vahepeal on riigikohus teinud olulisi otsuseid jälitustegevuse osas ja prokurörid ka hindasid uute otsuste valguses toona kogutud tõendeid. Senise kohtupraktika kontekstis me ei osanud arvestada, et esimese kohtuastme jaoks need tõendid ei ole vastuvõetavad. Seega kõrgemates kohtutes see vaidlus jätkub.

Kas Teie tunnete vastustust selle läbikukkumise pärast?

Kindlasti tunnen selle küsimuse tähtsust. Riigiametnikuna saab vastutust rääkida juhul kui tuleb välja, kas prokurörid või mõne asutuse juhid oleksid rikkunud teadlikult seadust või käitunud ebaeetiliselt. Täna mul ei ole selle kohta ühtegi fakti. Prokurörid on teinud oma tööd paremas arusaamas seaduse ja siseveendumuse järgi ning keegi ei pea tagasi astuma. Teeme seda tööd riigi nimel, mitte keegi ei aja isiklike asju kriminaalasjadega.

Seega olid prokurörid piisavad pädevad ja kogenud seda menetlust läbi viima?

Olen veendunud, et prokuratuuris tegelesid sellega parimad võimalikud inimesed.

On öeldud, et jõuorganite töö on ettevõtjaid kiusata ning jõuorganid on pööranud oma tähelepanu sinna, kus on raha. Kas toimub tagakiusamine?

Siin ei ole kindlasti mingit teadliku valikut ettevõtte majandustegevuse või mõni inimese erakondliku kuuluvuse järgi. Pigem tõestab kaasus seda, et õiguskaitseasutused ei karda tegeleda keeruliste asjadega.

Aga olete arvestanud selle kriitikaga, mis tuleb ühiskonna poolt?

Ma ei tea, eks ikka esitatakse selliseid väiteid (tagakiusajaid - toim.). Mulle teeb muret selline suhtumine või mulle jääb tunne, et paljud inimesed arvavad, kui mingi kriminaalasi jõuab kohtusse, siis keegi peab kindlasti süüdi olema. Kui teda õigeks mõistetakse, siis järelikult on süüdi prokuratuur, sest keegi ju peab süüdi olema. See ei ole õige lähenemine. Kõige hullem, mis nende läbikukkumistega võib juhtuda, on see, et prokuratuur ja kaitsepolitsei ei julge enam selliste asjadega tegeleda. Kui jääbki arusaam õhku, et nii kui keegi õigeks mõistetakse, siis mingi prokurör, politseinik või uurija peab tagasi astuma. Ma kardan, siis me ei leia ühtegi prokuröri ja uurijat, kes tahaks korruptsiooniga Eestis tegeleda.