20 aastat tagasi: Rootsis intressimäär 500%

Rootsi valuutadraama oli osa kogu Euroopa valuutamehhanismi 1992. a sügisel raputanud kriisist. 16. september 1992 on ajalukku läinud  kui „must kolmapäev“, mil Suurbritannia ja Itaalia vandusid valuutaspekulantidele alla ning kukkusid välja euro eelkäijaks olnud fikseeritud valuutakursside mehhanismist ERM.

Napilt aasta varem oli Rootsi oma krooni sidunud euro eelkäija, ecu’ga, mis kujutas endast sisuliselt valuutakorvi.

Fikseeritud valuutakurss eeldab, et valuuta sisse- ja väljavool riiki on tasakaalus. Kui müüjaid on rohkem kui ostjaid, tuleb keskpangal sekkuda, et kurss stabiilsena hoida. Teine viis, kuidas ergutada valuutat ostma, on tõsta intressimäärasid.

16. septembril algasid spekulatiivsed rünnakud juba hommikul. Rootsi pangad ja suurfirmad müüsid kroone ülisuurtes kogustes. Keskpank tõstis keskpäevaks baasintressi määra 75%-le, et peatada valuuta väljavool, kuid sellest ei aidanud. Pärastlõunal tõstis toonane keskpanga juht Bengt Dennis intressimäära 500%-le. See peatas valuuta väljavoo.

Sama päeva õhtul teatas Suurbritannia rahandusminister Norman Lamont, et Suurbritannia on lahkunud Euroopa vahetuskursi mehhanismist. Öösel tegi sama Itaalia. Kui Lamontilt hiljem küsiti, kas ta ei saanuks Rootsi moel spekulatiivset survet tõrjuda, vastanud Lamont: „Yes, but we use common sense“. (Jah, kuid me lähtume kainest mõistusest).

Rootsi fikseeritud valuutakurss pidas sellest päevast edasi vastu veel umbes kaks kuud. Novembris, pärast uut spekulatsioonide lainet, vandus keskpank alla.

Kahekümne aasta taguseid sündmusi meenutav Dagens Industri analüütik Gunnar Örn nendib, et krooni devalveerimise võimalust ei võinud 1992. aasta sügisel isegi mitte nimetada – seda  käsitleti kui riigi reetmist. Nii Rootsi valitsus kui meedia asusid kõik müürina keskpanga selja taha, ka äriringkonnad olid valdavalt vait.

Vähesed Rootsis söandasid avalikult riigi valuutapoliitikat kritiseerida. Üks neist oli professor Sven Rydenfeldt, kes kirjutas toona päevalehes Sveska Dagbladet: „Keskpank ei kaitse mitte meie valuutat, vaid selle valuuta valet hinda. Liiga kõrget hinda.“

Teine professor Assar Lindbeck, kes eelistas vaikida, et mitte spekulatsioonidele veelgi hoogu anda, kirjutas oma memuaarides, et ei oska veel praegugi hinnangut anda, kumb valik oli neis oludes eetilisem.