Partsi skandaal nõuab väitlust

Lühidalt seisnes skandaali sattunud majandusminister Juhan Partsi süü selles, et ta eiras otsuse tegemisel tehtud pakkumise formaalset mittevastavust hanketingimustele ning esitles valitsusele otsuse mainimata, et kiirustamiseks ei olnud enam põhjust. Euroopa Komisjon pikendas vanade katelde tööõigust.

Samas, õigustamata asjaosalisi ega ammugi nimetatud tehingut, tärkas lootus, et ehk tõusetub sellega rööbiti oluline teema, mille suhtes vajab Eesti argumenteeritud debatti. Küsimus, kas laiemalt energeetika ja kitsamalt Eesti Energia on strateegilised või muudab turu avanemine sektori lihtsalt üheks tavaliseks ettevõtlusharuks.

Kahvlis. Fakt on, et Eesti Energia on nimetatud, kuid selgeks vaidlemata küsimuse tõttu olnud aastaid kahvlis. Kas keskenduda vaid kasumile? Lasta energiahinnad madalamaks majanduse  konkurentsivõime tõstmiseks? Ehitada ja üleval pidada strateegiliselt olulisi tootmisvõimsusi või olla vaid odava elektri vahendaja? Ainuaktsionär on kameeleoni kombel vahetanud värvi reeglina hetkel kõige mugavamaks. Nii jääb mulje, et igaüks kisub vankrit enda suunas. Kuidas see ähvardab lõppeda, teame Ivan Krõlovi valmist “Luik, haug ja vähk”.

Mõni ametnik peab olukorda normaalseks. Näiteks väites, et Eesti Energia ja Eesti riik on kaks eri asja. See võib küll olla pealtnäha juriidiliselt korrektne, kuid süvenedes ei näi see juriidiline hookuspookus enam loogiline ega sisuline. Sest Eesti Energia ainuaktsionär ongi riik, kes saab ja võib esitada enda ainuomanduses olevale ettevõttele suuniseid. Küsimus ongi kas, kuidas ja mis piires see peaks toimuma. Nii ei ole julgeolekuküsimus mitte niivõrd hirmustsenaariumides, nagu näiteks küber-  või sõjaline rünnak elektrisüsteemidele.

Probleem on märksa maisem ja asisem. Viimaste aastate sündmused on näidanud, et kõrgperioodil võib valitseda regioonis energia järele sedavõrd suur nõudlus, et võib põhjustada defitsiidi. Ning lisaks võivad esineda tõrked ülekandeliinides. Need on vaid kaks selget näidet, kus oma energiavarustus on hädavajalik.

Raharinglus. Võib väita, et erandjuhtumitest lähtuvate ohtude maandamiseks on omatootmise ülevalpidamine liiga kallis. Kuid kas energiata ikka on odavam? Energiatootmise puhul ei saa unustada ka sotsiaalset mõõdet. Investeerides energia isetootmisesse ei maksa me võõramaisele fondile kindlustusraha, vaid pakume tööd ja leiba sadadele ja isegi tuhandetele piirkonna töötajatele. Need töötajad omakorda maksavad makse ja tarbivad kohalikke tooteid. Niisiis on küsitav, kas energiaplokkide rajamine on taandatav kõigest tasuvusele. Või on tegu julgeolekupoliitikaga. Põhimõtteliselt võime otsustada mõlemat pidi. Oluline on enne otsustamist teema selgeks väidelda.