Hiina on teelahkmel

Homme koguneb enam kui 2270 delegaati Hiina kommunistliku partei partei 18. kongressile, et järgnevate päevade jooksul kinnitada riigile uus võimuladvik.

Hu Jintao järel on uueks parteiliidriks ja Hiina järgmiseks presidendiks tõusmas senine asepresident Xi Jinping ning kõige tõenäolisem valitsusjuhi kandidaat on praegune asepeaminister Li Keqiang.

Võimuvahetus toimub ajal, mil Hiinal tuleb lahendama hakata seni edasi lükatud süsteemseid probleeme aeglustuvas majanduses ja ühiskonnas, kus rahulolematust on üles kütnud kasvav ebavõrdsus ja võimuladviku korruptsiooniskandaalid. Välispoliitikas teravneb vastasseis Jaapaniga vaidlusaluste saarte üle Ida-Hiina meres.

Võlakriisis ja majanduslanguses Euroopale on Hiina oluline ekspordi kasvu mootor ning oodatud investor euroala päästemehhanismide võlakirjadesse. Saksamaa eksport Hiina on viimase kuue aastaga kolmekordistunud 65 miljardile eurole. Ning maailma suurima valuutareserviga (3,25 triljonit dollarit) on Hiina oluline tegija globaalsetel finantsturgudel, kus ESM oma võlakirjadele ostjaid otsib.

Hiina riigimonopolide ohjamisest sõltuvad omakorda Euroopa ettevõtjate ärivõimalused nii Hiinas kui ka koduturul, kus mitut Hiina firmat on süüdistatud ebaausas konkurentsis.

Senine mudel on oma aja ära elanud. Nii nagu USA ei saa enam vana moodi jätkata ja peab leidma viisi oma võlakoorma vähendamiseks, on ka Hiina senine investeeringutel, odaval tööjõul ja ekspordil tuginev majandusmudel end ammendamas. Viimase kümnendiga kergitas see Hiina seitsmendalt kohalt maailma suuruselt teiseks majandusruumiks USA järel, parandades miljonite inimeste elujärge. Hiinast on saanud maailma suurim eksportija, maailma suurim autotootja ning pikimate ülikiirete rongiliinidega riik. Samuti on Hiina viimased kaks aastat edestanud USAd maailma majanduse kasvumootorina – mullu langes 36% maailma majanduskasvust Hiina arvele.

Arenenud maailma võlakriis on aga välja toonud senise majandusmudeli nõrkused, nõudlus Hiina kaupade järele on vähenenud. IMF prognoosib Hiinale tänavu nõrgimat SKP kasvu 1999. aastast, mis jääb 7,8% tasemele. Seitse järjestikust kvartalit on Hiina SKP kasv aeglustunud, ehkki septembri-oktoobri numbrid lubavad aasta lõpuks teha optimistlikumaid prognoose.

Hiina praegune valitsus, mis on ametis 2003. aastast, on peaminister Wen Jiabao suu läbi korduvalt rõhutanud, et riigi majandus on liialt ekspordi suunas kiivas. Siht on suurendada tarbimise ja teenuste osakaalu, kuid nagu nendib analüüsifirma Capital Economics, on eratarbimise osakaal SKPs viimase kümnendiga hoopis vähenenud – 44 protsendilt 35 protsendile. Ka sotsiaalkindlustussüsteemi rajamine edeneb visalt. Samal ajal on ebavõrdsus Hiina kommunistlikus ühiskonnas suurem kui kapitalismi kantsis USAs.

Uus valitsus saab eelkäijatelt pärandiks ka 2008. aastal majanduse ergutamiseks käivitatud 4 triljoni jüaani (638 mld dollari) suuruse stimuleerimispaketi soovimatud tagajärjed. Üleinvesteeringud, pankade hapnevad laenud ning mullistused kinnisvaraturul.

Lisaks pidurdavad Hiina majanduse kasvuhoogu noorte tööliste pealekasvu vähenemine ning palganõudmiste kasv, mis suurendavad tootmiskulusid. Kümnendi teisel poolel on reaalsem majanduskasvu trend hinnanguliselt 6,1% aastatel 2006–2010 normiks olnud 11,2% asemel.

Suurimaks takistuseks Hiina majanduse reformimisel riskib kujuneda väga jõuline riigifirmade positsioon, mis on tugevnenud just viimasel kümnendil ehk praeguse valitsuse ajal. Nii on mitu analüütikut sõnastanud küsimuse hoopis nii, kui palju uus valitsus üldse midagi muuta suudab, sest partei on eri huvide pantvang.

Selline riigikapitalism on probleem ka USA ja Euroopa ettevõtjatele, kel tuleb konkureerida ebavõrdsetes tingimustes.

Riigifirmad on muutunud piduriks. Riigifirmade arvele langeb enam kui pool Hiina sisemajanduse kogutoodangust ja lõviosa töökohtadest. Sellised firmad domineerivad kõigis strateegilistes majandusharudes telekommunikatsioonist panganduse, mäetööstuse ja transpordini välja. Ajakirja Fortune tänavuses maailma 500 suurima firma nimekirjas on 70 Hiina ettevõttest 65 riigifirmad.

Omal ajal oli riigifirmade tugevus kiire majanduskasvu mootor, nüüd pigem pidur, pärssides innovatsiooni ja tõrjudes kõrvale erafirmad.

Ühtlasi annavad riigifirmad soodsa pinnase poliitiliseks patronaažiks ja korruptsiooniks. Värskeim skandaal puhkes praeguse valitsusjuhi Wen Jiabao ümber, kui New York Times paljastas, et peaminister on kasutanud oma võimu perekonna rikastamiseks. Varanduse suuruseks hindas leht 2,7 miljardit dollarit.

Veel suurem skandaal puudutas parteiaparaadis tõusu lootnud Bo Xilaid, kelle naine mõisteti surma Briti ärimehe tapmise eest ning kes ise läheb parteist väljaheitmise järel kohtu alla korruptsiooni eest. Skandaal tõi päevavalgele terava rivaalitsemise partei vanameelsete ja turumajanduslikke reforme pooldava tiiva vahel.

Korruptsioon ja skandaalid võimuparteis on süvendanud käärimist Hiina ühiskonnas, mis on tsensuurist hoolimata väga aktiivne sotsiaalvõrgustikes. Valitsus on kasvava surve all viia riigis ellu ka poliitilised reformid, et pingeid maandada. Reaalselt algab uue valitsuse ametiaeg tuleva aasta märtsis.

Kes on kes

Kevin Rudd

Austraalia endine peaminister on üks väheseid Lääne poliitikuid, kes oskab Xi Jinpingi iseloomustada isiklikust kogemusest.“Oleme vestelnud mitu tundi. Ta on enesekindel ja teab, kuhu ta riigi viia tahab. See on juhtkond, millega maailma riigid ja USA saavad koostööd teha,” vahendas agentuur AFP. 

Taust

Muudatused kõige teravamas tipus

Enam kui 80 miljoni liikmega on Hiina Kommunistlik Partei suurim poliitiline organisatsioon maailmas.Võimul on see olnud 1949. aastast saadik.Kõik tähtsamad otsused riigis langetab väga väike ring inimesi.Alanud võimuvahetuses on olulisim uuendused partei kõrgeimas võimuorganis – poliitibüroo alalises komitees, millel on koos presidendi ja valitsusjuhiga praegu üheksa liiget.Kongressi eel on räägitud liikmete arvu vähenemisest seitsmele.Ametisse asuvad uued juhid tuleva aasta märtsis.