Pekk: vara oli võimatu müüa

"Paraku selgus, et mitmed fondi varad, eelkõige Ukraina ja Bulgaaria maainvesteeringud, Armeenia varad ning osalused suure võlakoormusega projektides, ei oma ligilähedaseltki sellist väärtust, kui nende eest kunagi maksti," sõnas ta.

Pekk võttis riskifondi juhtimise usalduse kaotanud Gildi seltskonnalt üle 2010. aasta alguses, kuid investorite raha tal siiski päästa ei õnnestunud. Ta selgitab, mis läks valesti.

Järgneb Tõnu Peki e-posti teel saadetud kommentaar:

Gild Arbitrage'i fondi päästmine pankrotist ehk püsivast maksejõuetusest ei õnnestunud väga lihtsal põhjusel: fondi varad, mis olid kokku ostetud viimase buumi ajal enne 2009. aastat, ei katnud fondi kohustusi.

Kuigi fond ei suutnud oma kohustusi täita juba 2009. aastal, otsustasid võlausaldajad pikendada oma laenude tähtaega ning osakuomanikud pikendasid fondi tähtaega uute tingimustega viieks aastaks. Fondi varad olid raskesti hinnatavad ning ebalikviidsed, mistõttu oli sel ajal raske võtta seisukohta, kas varad katavad kohustusi või mitte ning kuidas oleks neid kõige otstarbekam müüa.

Fondivalitseja leppis võlausaldajatega kokku, et võlausaldajad vaatavad iga kuue kuu tagant fondi olukorra üle ning pikendavad fondivalitseja mandaati ning eelarvet varadega tegeleda järgmiseks kuueks kuuks. Viimane vastav kokkulepe kehtis kuni 11. septembrini 2012, mil saabus kolmeks aastaks emiteeritud võlakirjade tähtaeg.

2,5 aasta jooksul alates 2010. aasta algusest lõi uus meeskond selguse fondi varade tegeliku seisu osas, võtsime kontrolli nende varade üle, mis olid kontrolli alt väljas ning müüsime maha nii palju vara kui võimalik. Kokku müüsime vara ligi 17 miljoni euro väärtuses, kusjuures oluline on märkida, et varad müüdi oluliselt kõrgema hinnaga kui oli nende raamatupidamislik väärtus ülevõtmise hetkel.

Osa laekunud rahast otsustasid võlausaldajad reinvesteerida portfelli keerulisemas seisus olevatesse projektidesse nagu Cinamon, Armeenia väärismetallide uurimislitsentsid ning mitmed kohtuasjad.

Paraku selgus, et mitmed fondi varad, eelkõige Ukraina ja Bulgaaria maainvesteeringud, Armeenia varad ning osalused suure võlakoormusega projektides (nt Rigas Piensaimnieks), ei oma ligilähedaseltki sellist väärtust kui nende eest kunagi maksti. Enamikku neid varasid ei ole olnud nende seisukorra tõttu ka võimalik müüa, hoolimata üle kahe aasta kestnud katsetest.

Kuigi ma tegin võlausaldajatele pakkumise septembris 2012 varem kehtinud kokkulepet varade valitsemise osas pikendada, saan ma täiesti aru, et võlausaldajad pidasid tõenäoselt allesjäänud varade hulka ning tänaseks piisavalt korrastatud olukorda arvestades mõttekamaks fondivalitsaja mandaat lõpetada ning tegeleda allesjäänud varade realiseerimisega iseseisvalt. Läbirääkimised selle üle kestsid üle poole aasta ja olid vahepeal ka üsna emotsionaalsed, kuid see ei ole fondivalitseja pankroti põhjus.

Vastavalt meie investeerimisfondide seadusele vastutab fondivalitseja fondi likvideerimise korral fondi võlakohustuste eest oma varaga. Seetõttu ei olnud see minu otsus, vaid majanduslik paratamatus, et fondivalitseja juhatajana pidin esitama pankrotiavalduse, kuivõrd fondi võlakohustused on vahepeal kõrgete intresside ja viiviste tõttu kasvanud üle 20 miljoni euro ning realiseerimata fondi vara oli viimase hinnangu järgi väärt umbes viis miljonit.

Kuivõrd investeerimisfondide seaduses ei ole lõpuni ette näinud, mis juhtub mitteavaliku lepingulise fondiga, kui fondivalitseja pankrotistub, siis vastavalt kokkuleppele võlausaldajate ning finantsinspektsiooniga lükkasime pankroti väljakuulutamist edasi, kuni fondi osakuomanikel oli võimalik kinnitada fondi likvideerija, kes tänase fondivalitseja rolli üle võtab. Osakuomanikud kinnitasid oma valiku 24. aprillil ja ma loodan, et finantsinspektsioon selle valiku ka kinnitab.