Ka Eesti peab muutuma värvilisemaks

Tallinnast Narvani napib kvalifitseeritud tööjõudu töökohtade jaoks, mis turul pakkuda on, rääkis Ojasaar. "Üle" on tööturul need inimesed, kelle töökohad on pöördumatult kolinud Hiina, Indiasse, Pakistani või Bangladeshi. Eesti riik vajab aga maksumaksjaid, et end ära majandada olukorras, kus rahvastik kahaneb ja vananeb.

Eesti majanduse jaoks on peamine kasvuvedur eksport, mis Ojasaare võrdluses on nagu lahinguväli, kus paremas positsioonis on need riigid, kus riik aktiivsemalt vajalike oskustega inimeste sisserännet soosivad. Võrdluses Kopenhaageni, Berliini, Londoniga on Eesti Ojasaare hinnangul maha jäänud.

Ojasaar tõi mitmeid näiteid Kanadast, kus riik on aktiivselt pingutanud, et välismaalt oskustööjõudu riiki tuua.

Auditooriumist kõlanud kriitika, et mis saab võõrtööjõu vabama siserände korral Eesti kultuurist, pareeris Ojasaar väitega, et katsed kultuuri mingisse raamis suruda, mis uuendustega kaasa ei lähe, muudaksid selle pelgalt "vanainimeste asjaks". Samas kui positiivne näide avatusest uutele ideedele on näiteks Vana Baskini teatri kõrvale tekkinud NO99. Ka Kalevi korvpallimeeskonnas mängivat välismaist talenti toodi kui positiivset näidet, kuidas sellega on paranenud ka Eesti mängijate võimalused oma mängutaset tõsta.

Seisukohta, et Eesti vajab vabamat sisserännet, toetasid kõik arutelul osalenud panelistid, nähes ühe olulise kanalina selleks välistudengeid Eesti ülikoolides.

"Peame leppima, et ka Eesti muutub värvilisemaks," ütles ajakirjanik Mihkel Kärmas. Omamoodi "tõehetk" ootab siin ees kohalikel valimistel, kus esimese mustanahalise kandidaadina on end üles seadnud kolumnist Abdul Turay.

Oldi üksmeelel, et üheks suuremaks takistuseks on Eesti ühiskonna vastuseis. Eesti Rõiva- ja tekstiilitööstuse liidu esimehe Meelis Virkebau sõnul võiks suurema sisserände lubamise otsustada Eesti rahvas Šveitsiga sarnasel rahvahääletusel.