Raivo Heina katsed kolme kirstuga

See on lihtsalt lahe tegevus, leiab Hein, kes proovis mööbli renoveerimist sel suvel esimest korda. Tema sõnul algas asi sellest, kui ta otsis oma talus Saaremaal tegevust ja pilk jäi pidama rehe all vedelevatele tünnidele ja kirstudele. "Võtsingi siis esimese kirstu ette ja hakkasin uurima, kas sellega on midagi teha," räägib Hein. Kuigi talu ostis ta juba viis aastat tagasi ja neid kirste näinud ka enne, tabas ta sel suvel end esimest korda mõttelt neid putitada.

Kolm kirstu kolmel moel.

Kolm kirstu olid kõik väga viletsas seisus: kaaned katki, lukud ja hinged roostes, puukoid olid kõvasti söönud. Ühel kirstul polnud põhjagi. "Nii palju, kui neid kirstusid uuritud sai, selgus, et nad on kõik 19. sajandist," ütleb ta.

Esimene, millega Hein pihta hakkas, juhtus olema tema sõnul kõige uhkem - metallääriste ja vitstega. Seega ka kõige nõudlikum, nii oskuste kui ajamahu poolest. Seepärast ongi vahepeal kaks teist kirstu juba korda tehtud, kuid esimene pole tänini valmis. "Mõtlesin, et teen ta ilusaks ja taastan ka kõik metalliosad ära - need on nüüd sepa käes ja peaks varsti kätte saama," seletab Hein. "Aga talv tuleb jälle peale ja mul pole sellist sooja ruumi, kus nikerdada. Tõenäoliselt lükkub kevadesse."

Instrumentide ja materjali valik sõltub paljuski eesmärgist. "Üks variant on harjaga puhtaks pesta, panna vaha peale ja parandada siit-sealt ühendused ära," räägib Hein. "Sel juhul tuleb selline ehtne variant," lisab ta. "Kui aga tahad teha asja justkui täiesti uueks, siis lased relakaga üle. Teine võimalus on, et jätad vanemat hõngu külge ja kõike ära ei lihvi ega värvi," loetleb ta võimalusi. Enda kolme kirstu putitas ta kolmel erineval moel. "Mõtlesin, et tulemuse järgi vaatan ja otsustan, milline viis on parem," selgitab ta.

"Vana värvi võtsin kõigi kolme pealt maha," kirjeldab Hein protsessi. "Tapid tahtsid parandust, sinna oli vaja kiilud sisse lüüa, liimi vahele panna," räägib ta. Mõnes kohas oli puit nii ära ussitanud, et seda oli vaja asendada. "Saagisin need osad välja ja panin uued lauad - liimisin ja tappisin nad sinna sisse," jätkab Hein. "Ääred said ka pahteldatud, nii et kui värvi alla läheb, siis ei ole näha midagi."

Justkui puslet lõikaks.

Selle, mille Hein otsustas jätta võimalikult ehtsaks, pesi ta pärast värvi mahavõtmist korralikult puhtaks, tegi parandustöid, kus vaja ja pani vaha peale. "Muud sinna ei läinud, ei krunti ega värvi," lisab ta. "Vaha ikka kestab," räägib Hein, "kaitseb ilusti puitu ja annab kena läike."

Põhjata kirstule oli samuti vaja uut puitu. "Nii sai selgeks tehtud ka see, et kirst on kuusepuust," räägib Hein. Tuvastamisabi sai ta asjatundjatelt Puumarketist. "Vanad profid näevad okste ja tooni järgi - ütlesid kohe, millega tegu," ütleb ta.

Lisaks puudus sel põhjata kirstul ka alumine lauarida ning selle lisamine oli Heina sõnul korralik väljakutse. Kuna kast pidi püsima koos lukktappide, mitte liimi abil, ja kirstu küljed olid veidi erineva kõrgusega, siis alumise rea lisamine oli justkui pusle väljalõikamine. "See tapi tegemine oli kõige raskem töö - nii täpselt oli vaja saagida," muljetab Hein. "Tööstuslikult käib see kiiresti, aga käsitsi - saed tasakesi, mõõdad - kui natuke eksid, jääb asi logu," lisab ta.

Kui kast sai kokku pandud, andis Hein sellele veel kord liivapaberit maitsta. Ja seda jõhkramalt kui ehk mõni ekspert soovitaks - mitte käsitsi, vaid relakaga. Oma sõnul tegi ta seda teadlikult efekti saavutamiseks. Kuna lauad olid puukoidest näritud ja täis justkui väikseid süstlaauke, oli vaja pealmine kiht maha saada, et käigud välja tuleksid. "Tahtsin muuta pinna krobeliseks, et oleks näha, et on vana," selgitab ta.

Järgmisena läks peale mitu kihti kruntvärvi ja hiljem ka veepõhine puidulakk. Seejärel sai kirst ümber uued rihmad ja nahast äärised. "Kuna esimesel kirstul olid metallist nimetähed, mis kattusid täpselt minu naise nimega, siis teisele otsustasin panna enda initsiaalid," jutustab Hein. Need lõikas ta lehmanahast välja ja kinnitas nahaliimiga kaanele. "Aga see polnud vist ikkagi päris õige liim," tunnistab ta, "kui sõrmega vastu minna, siis tundub, et võib lahti minna."

Õpiprotsess ikka veel käib.

Enne töödega alustamist käis Hein ka elukutselise restauraatori juures konsulteerimas. Ometi tuli mõni õppetund ikkagi alles asja käigus välja. Õigemini pärast tööde lõppu. "Üks õpetus, mida silmas pidada, kui kolmandat kirstu teen, on see, et sada aastat väljas olnud asi tahab ruumis natuke kuivamist," räägib Hein. Tänaseks on kuu aega toas seisnud kirstu puit kokku tõmmanud ja pahteldatud kohad praguliseks muutunud. "Jälle üks õppetund juures," naeratab ta.

"Lukkud on kihvtid asjad," muheleb Hein. "Ühe kirstu lukku taastada ei andnud, teise oma aga, isegi 100 aastat hiljem, oli küll roostes ja tahtis puhastamist, kuid täitsa töökorras," lisab ta. Kolmandal kirstul lukku ei olnudki, kuid selle sees vedeles üks ligi 100 aastat vana tabalukk koos võtmega. "See oli nii roostes, et võti ei liikunudki," meenutab Hein. Et rooste järele annaks, tuli seda tugeva happe sees leotada.

Heina sõnul on roostest puhastamiseks kaks võimalust. Üks on tavaline poes müüdav nn roostesurm, kuid see on pigem pealispindne vahend. Tõsisemaks puhastuseks on vaja fosforhappeid. Tegemist on tugevate hapetega, mis võtavad rooste kuni lõpuni välja. "Neid ma ise ei hakkanud muretsema," ütleb Hein. "Kuna metallosadega tegeleb sepp, siis jäi ka see tema peale. Tal läks mitu nädalat, et seda kuskilt hankida, aga ta sai selle."

Kas seda päris hobiks nimetada - ei tea, aga tore kõrvaltegevus on see restaureerimine küll, tõdeb Hein kokkuvõttes. "Et hakata asjaga kõrgel tasemel tegelema, sinna on veel aastatepikkune töö," lisab ta. "Mina olen täielik amatöör."

Tööriistakast sai tubli täienduse

Ajakulust rääkides arvab Raivo Hein, et ühe kirstu renoveerimisele võis minna ligi nädal - kui iga päev 8 tundi teha. Raha poole pealt oli põhikulu tööristade hankimine. "Selliseid, mida mul ei olnud ja mida vaja läks, oli küll," räägib Hein. "Alates sellest, et vana värvi eemaldamiseks on vaja fööni," selgitab ta. Lisaks on vaja viile ja lihvimisasju, terasharja kettaid, peitlit ja labidat, millega kraapida, liime, kruntvärvi ja lakki, ning kui soovi on, siis nahast detaile ja muud.

"Mõnikord on ka mürki vaja, kui koid on sees," lisab Hein. "Ega pahteldamine neid välja ei aja. Elavad ikka edasi. Siis tuleb süstlaga mürki aukudesse süstida - kõigisse neisse tuhandesse auku, mis sul seal on," räägib ta muigega.

 

Margit Kõrvits: hobist sai äri

"Restaureerimine on eelkõige käsitöö ja seetõttu ka muljetavaldav tegevus," leiab Margit Kõrvits, kes üle nelja aasta tagasi alustas vana mööbli taastamise äri, mis täna on kasvanud brändiks Tamara1965.

"Väga võluv on näha tööd etappide kaupa," ütleb Kõrvits. "Suurim väljakutse selles töös - mulle kui kõrvaltvaatajale - on eelkõige seotud inimesega. Nende kannatlikkus, püsivus, järjekindlus, hea stiilitunnetus," räägib ta entusiastlikult.

"Mõne kapi või laua olen suvekodus ette võtnud, aga põhiliselt olen siiski usaldanud selle tegevuse proffidele," räägib ta. Kõrvits tunnistab, et sageli ei ole ta enda üritustega rahul, teades, et asja on võimalik teha paremini.

"Kui asi, mida plaanite taastada on vähegi väärtuslik, siis tõesti on nutikas ennast kõigepealt ette valmistada," soovitab Kõrvits. Tema sõnul on piisavalt kursusi ning tark oleks mõni läbida. "Muidu võib väga lihtsalt asja ära rikkuda."

Kust aga Tamara1965 oma taastatavad aarded leiab? "No ega ükski seeneline oma seenekohta reeda!" naerab Kõrvits. "Mööbli leiame enamasti Euroopast, hinna määrab turg - nõudlus, disain ja materjal. Lisaks restaureerimine, mis sõltub viimistluskihtidest, mööbli suurusest, parandamist vajavatest osadest või suisa uute tegemisest."

Restaureerimisest ja restaureeritud mööbli ärist rääkides ütleb Kõrvits, et nende ettevõte on saavutanud stabiilsuse. "Restaureerimine on eelkõige seotud inimressursiga, seetõttu kiiret kasumit loota pole," selgitab ta ja lisab, et töö on aeganõudev ning suurte tootmistega võistelda ei jõua.

"Samas inimesed, kes ostavad restaureeritud mööblit või kasutavad meie teenust, on oma põhimõtetes ja suundades väljakujunenud arvamusega," leiab Kõrvits. "Olgu selleks siis sümpaatsus teatud stiili või ajastu vastu või austus möödunud aegade ees."