Tänane üliõpilane seisab silmitsi palju hullema perspektiiviga kui magistrikraadiga mõnda aega klienditeenindajana töötada. Nad peavad olema valmis selleks, et töötavad aastaid, kui mitte aastakümneid vanemate generatsioonide selja taga.
Kui 20ndates noor lõpetab kõrgkooli, on tema ees tööturul heas vormis 30sed ja 40sed, kes ei plaani oma kõrgepalgalistelt kohtadelt kuhugi minna.
Elu vormis 50selt. Isegi 50sed on juba hoopis teistsugused kui nende eakaaslased 30 aastat tagasi, mil 55selt pensionile jäädi. Alustame sellest, et tänased 50sed on too (kuri)kuulus võitjate põlvkond, kes 1990. alguseks oli ülikooli lõpetanud. Tegu on viimaste aastakümnete parima stardiga põlvkonnaga, kes on harjunud kiirete muutustega. Praegused 50sed näpivad samamoodi iPhone’i nagu nende lapsedki ning vanemate 80. sünnipäevaks tehakse slideshow’sid suurele ekraanile. Klassikokkutulekuks valmistutakse Facebookis. Tänapäeva 50aastane, kes tundub 20sele loomulikult kõbina, on veetnud vähemalt paarkümmend aastat elust koos kiiresti areneva ja muutuva tehnoloogiaga. Nad on paremas vormis kui kunagi varem: kogenud, kuid ärksad. Nad teevad trenni ja on harjunud enesetäiendamisega.
Ameerikas räägitakse aina rohkem baby-boomer’ite põlvkonnast ehk siis sõjajärgse järsu sündivuse kasvu tekitatud põlvkonnast, kes hakkavad nüüd kõik vanaks saama. Ja aina rohkem ettevõtteid keskendub sellele, mida just neil eakamatel vaja on. Neid on palju ja neil on raha.
Sama ootab ees ka Eestit. Meie lähiaastakümnete eakatel ehk vanematel kui 65aastased on samuti juba kindlasti palju rohkem raha kui praegustel pensionäridel. Ja arvestades sündimuse vähenemist, siis moodustavad nad aina suurema osa elanikkonnast. Mis tähendab järjest suuremat hulka eakamatele suunatud tooteid ja teenuseid ning see omakorda võib kaasa tuua ka nende samade eakamate suurema tööhõive.
Vana hea ülestöötamine. Mäletate pankade kampaaniat, kus palgati vanemaealisi pangakontoritesse, et nad julgustaksid pensionäre sularahaautomaati kasutama? See võib olla paljude teenindusfirmade tulevik, sest eakam müüja või teenindaja on usaldusväärsem, ka nooremate silmis. Juba praegu võiks näiteks LHV oma müügimeesteks palgata vanemaid, mõjuks soliidsemalt.
1990. noorusekultuse juurde ilmselt tagasiteed pole. Üsna tõenäoliselt teevad edaspidi varastes 20ndates väga kiiret karjääri vaid üksikud õnnelikud ja peamiseks eduvalemiks jääb ikka see vana hea visa ülestöötamine, mitte lihtsalt mõne kõrgkooli lõpetamine.
Seotud lood
Ettevõtte müügihinna kujunemine on keerukas protsess, kus müüja teeb elus sageli ainukordse tehingu ja emotsionaalne faktor võib olla üsna suur. Paraku seda komponenti hinnastamise juures kasutada ei saa, tõdesid PwC Estonia tehingute nõustamise juhtivkonsultandid Allar Karu ja Sass Karemäe.