Eesti kapital kogub jõudu: mitu säravat tehingut

Palace’i omandamine. Kõige värskem uudis on Tallinna Palace’i hotelli vara ja opereerimisõiguse ostmine EfTEN SPV 11 OÜ poolt, millest pool on EfTENi Kinnisvarafondi ja teine poolt Esraven ASi kaudu Vello Kunmani jagu. EfTENi Kinnisvarafondi juhatuse esimees Viljar Arakas ei tee saladustki sellest, et tegemist on ühtaegu nii väärika kui ka emotsionaalse investeeringuga –  seda enam, et hotellindus oli fondi huvi juba varemgi, kuid seni polnud leidunud sobivat ostuobjekti.

Siiski on hoone niivõrd viletsas seisus, et kapitaalremont on möödapääsmatu. Kuna endine omanik, Põhjamaade suurim hotellioperaator Scandic, lahkub Eesti turult, sai EfTEN endale ka Scandic Hotels ASi, mis jätkab Balotel ASi nime all. Kunagine Palace’i omanik, tänavu Scandicult Pärnu Rannahotelli üle võtnud suurärimees Toomas Sildmäegi ei välista ringiga Tallinna Palace’i juurde tagasijõudmist.

Hääle ja Rahu tehingud. Suurejoonelisi tehinguid on viimasel ajal teinud ka Äripäeva aasta ärimehe tiitlile pretendeerinud Kristjan Rahu ja Heiti Hääl.

Hääle osalusega Alexela Energia ostis läinud aastal prantslaste Veolia Environnement tütarfirmalt Veolia Propreté AS Veolia Keskkonnateenused. Samuti omandas Hääl eelmisel aastal Alexela Energia kaudu poole Kiviõli Keemiatööstusest. Kummagi tehingu hind pole avalik, kuid selgelt on tegemist Eesti mastaabis väga suurte investeeringutega. Varem pisut kriimulise imagoga Hääl astus otsustava sammu ka oma äride läbipaistvaks muutmisel, koondades kõik endaga seotud kütuse-, energia-, metalli- ja kinnisvaraettevõtted Alexela Groupi alla.

Teine kõrgelt lennanud Eesti ärimees on kahtlemata Kristjan Rahu, kes omandas 2011 85% prantslaste Dalkiale kuulunud Tallinna Elektrijaamast ning ostis mullu Dalkialt Elekter ja Küte OÜ kaudu Tallinna Kütte ja Erakütte. Nende tehingute hinnad on Äripäeva teada vastavalt 90 ja 80 miljonit eurot. Rahule meeldib rõhutada, et oli enne neid oste Dalkia partner, kes teenis aastas dividendidena 5–10 miljonit krooni, nii 13 aastat järjest.

Nii Rahu kui ka Hääle tehingute taga on olnud hea ärivaist ning ilmselt ka pisut õnne, sest mõlemal juhul oli müüja rollis emafirma laenude tagasimaksmise tõttu osaliselt sundseisus.

Loeb tootlikkus ja kasumlikkus. Öeldakse küll, et kapitalil pole rahvust, ent kui jutt läheb Eesti ettevõtete liikumisele välismaalaste kätte, muututakse kergesti emotsionaalseks ja kiputakse kahetsema, et omal ajal läks suur osa ettevõtteid muumaisele kapitalile ehk liiga odavalt. Seetõttu on eespool loetletud tehingute üle hea rõõmustada, kuid omandamisest tähtsam on siiski see, mida omanik ostetud ettevõttega mõistab peale hakata.

End eestlaste pangana reklaaminud LHV, kes rakendas Eestisse investeerimise lubadust ka turunduskampaanias, jäi paraku eelmisel aastal 1,7 miljoni eurosesse kahjumisse ja see kahjum tuli peamiselt pangandusest.

Eestimaine kapital on väärtuslik siis, kui ta on tootlik ja kasumlik, loob uusi töökohti ja uut lisaväärtust.