Kallo: Eesti Energia usalduskrediit sai otsa

Järgneb riigikogu keskerakondlasest liikme Kalev Kallo kommentaar:

Teisipäeval avaldas Eesti Energia pressiteenistus mitmes meediakanalis kriitilise kirja, milles süüdistab mind valede ja pooltõdede esitamises. Seda tulenevalt arvamusartiklist, mis käsitles riigikogus arutlusel olnud elektri- ja võrgutasude järske ning väga kõrgeid hinnatõuse Eesti tarbijatele.

Riigikogus püüti leida lahendusi kodutarbijatele hinnatõusu leevendamiseks, kuid riigile kuuluva elektrifirma Eesti Energia juhatus ei suuda seejuures lihttarbija suhtes pikalt valitsenud ülbuse ja saamatuse õigustamiseks ka riigikogu liikmeid ründamata jätta. Aga vastan etteheidetele järgnevalt põhjalike selgitustega.

Esmalt oleks siinkohal asjakohane meenutada tsitaati Eesti Päevalehe ajakirjaniku Raimo Poomi 27. augusti 2012 artiklist, milles ta kajastas Eesti Energia suhtumist ajakirjanikesse: 

"…seades kõik asjaolud ritta, pole mingit põhjust, miks ei peaks Eesti Energia juhtide juttu pidama ülimalt küüniliseks propagandaks. Eesti Päevaleht küsiski, mida on Eesti Energia juhtidel selle kohta kosta. Enne veel kui nad jõudsid vastata, võttis ajakirjanikuga ühendust üks anonüümsust nõudnud Eesti Energiat esindav tegelane, kelle sõnum oli kategooriline. "Pane see lugu kappi! Nii nagu seda tegid kõik teised ajakirjanikud, kes sellega meie juurde on tulnud," lisades seega küünilisele propagandale ka maffialaadse mõjutustegevuse värvingut".

Täpselt sama üleolevalt nagu suheldakse ajakirjanikega, kritiseeriti ka minu ettepanekuid, kuidas saanuks Eesti elanikele elektri- ja võrgukulude hinnatõuse oluliselt madalamana hoida. Valikuliselt võeti Eesti Energia esindajate poolt üksikuid lauseid ja püüti neid peapeale pöörata. Nagu öeldakse – rumal on see, kes vabandusi ei oska leida. Eesti Energia juhatusel on musta valgeks rääkimisel kahtlemata rohkelt kogemusi. Seetõttu järgnevalt täpsustame omakorda Eesti Energia juhtide kommentaarides toodud väiteid.   

1. Eesti Energia kriitika – Kallo väidab, et Eesti Energia saab järgnevatel aastatel jätkuvalt tasuta CO2kvooti, mis justkui võimaldaks jätkata elektrihinna doteerimist senisel viisil. See ei vasta tõele, sest Euroopa Komisjon eraldas CO2kvoodi sihtotstarbeliselt, just nimelt Auvere elektrijaama ehitamiseks.

Sellise Eesti Energia esindajate arusaama ja väite peale soovitaks neil põhjalikumalt nõu pidada keskkonnaministeeriumiga. Näiteks kliima- ja välissuhete asekantsleri Meelis Mündiga, kes CO2kvootide valdkonda Eestis koordineerib ning temaatikat riigis seetõttu kõige põhjalikumalt ka valdab.

Nimelt üritas Eesti Energia pressiesindaja ka varasemalt meedias väita, et sellest aastast ei tohtivat ettevõte riigilt tasuta saadavaid miljoneid tonne CO2saastekvoote elektritootmiseks kasutada. Need tulevat Eesti Energial hoopis kõik maha müüa ja saadud raha Auvere elektrijaama jaoks kasutada. Keskkonnaministeerium kinnitas aga selgelt sellise jutu ebakorrektsust.

Asekantsler Münt selgitas jaanuaris, et Eesti Energia saab tasuta kvoote riigilt 2019. aastani kokku 18 miljonit tonni ning Eesti Energial ei ole mingeid piiranguid kvootide kasutamiseks. Tsiteerime sõna-sõnalt keskkonnaministeeriumi: "Eesti Energia võib need kvoodid maha müüa ja kasutada saadud raha elektrijaama ehitamiseks või kasutada neid kvoote oma elektritootmise emissioonide katmiseks ja jaama ehitamiseks kasutada muid vahendeid".

Eelnimetatuga peaks üheselt selgelt olema arusaadav Eesti Energia esindajate kas asjatundmatus CO2kvootide kasutuse osas või siis pigem hoopis suur soov neid maha müüa ja Eesti tarbijatelt seejärel elektrihinna koosseisus sisse kasseerida. Kui sellel teemal jäi Eesti Energia juhtidel veel midagi arusaamatuks, siis enne üleolevat kriitikat räägitagu keskkonnaministeeriumiga, kui CO2kvootide valdkonna eest Eestis vastutaja ja parima asjatundjaga, asjad korralikult selgeks.

Kusjuures eriti kummaline on Eesti Energia juhatuse etteheidetes teemavalik. Mainisin oma artiklis tasuta saadavate CO2kvootide olemasolu vaid möödaminnes ühes lauses. Pikem analüüs selgitas hoopis asjaolu, et kui ka Eesti Energia peaks 100% kõik saastekvoodid sisse ostma, ei tuleks nende poolt õigustatav elektri hinnatõus ligilähedaseltki nii kallis, kui seda täna Eesti kodutarbijatelt sisse kasseeritakse CO2 kvootide kulude kasvu nimetuse all. 

2. Eesti Energia kriitika – "Kallo väidab, et Eesti võrgutasud on Eestis mitu korda kallimad kui näiteks Soomes. See ei vasta tõele, sest vastupidised arusaamad tuginevad peamiselt valedel alustel tehtud võrdlustel".

Lähtusin hinnangutes Euroopa riikide elektri põhivõrgu haldajaid ühendava organisatsiooni ENTSO (European Network of Transmission System Operators for Electricity) ametlikest andmetest ja analüüsidest. Nende kohaselt oli keskmine ülekandetariif 2012. aastal Eestis 9,5 eurot/MWh, Lätis 5,6 eurot/MWh ning Soomes 4,1 eurot/MWh. ENTSO kuuluvate 34 Euroopa riigi keskmine oli 7,2 eurot/MWh.

Kas usaldada rohkem Eesti Energia pressibüroo väiteid või Euroopa elektrienergia süsteemioperaatorite organisatsiooni ENTSO analüüse (mida teostatakse väga rangete reeglistike järgselt põhjalikult ning üksikasjalikult)? Riigikogu majanduskomisjoni liikme kogemustele tuginedes on kahjuks minu jaoks Eesti Energia usalduskrediit otsas. Lihtsa näitena kas või põhjusel, et Eesti Energia kommentaarides laskuti sedavõrd madalale, et väideti Eesti inimesi mitte oskavat võrgutariifidel, käibemaksul ja elektriaktsiisil vahet teha ja seetõttu arvavat inimesed võrgutariifid kõrged olevat!?

Kusjuures iga inimene, kes on Soomes pikemalt viibinud ja seal arveid tasunud, teab isiklikust kogemusest, et sealsed võrgutasud on Eesti omadest odavamad.

Välja pakutud lahendust, et Estlink2, põhivõrgu avariijaama, jt suured riiklikud investeeringud võiks kodutarbija igakuulistest võrgutasudest välja jätta, ei maininud millegipärast kritiseerijaid aga üldse. Kas see oleks toonud soovimatut positiivset tooni artiklisse? Minu ettepanek on finantseerida neid riikliku tähtsusega projekte pigem riigieelarve investeeringute koosseisus. Sest just riigieelarve statistika ilustamiseks on valitsuse soovil palju aastaid Eesti elektritarbijate makstud tasudest võetud sadades miljonites eurodes dividende, kuid samal ajal just seetõttu jäetud vajalikud investeeringud elektrivõrkudesse ja -arvestitesse seniajani tegemata.

3. Eesti Energia kriitika – "Kallo väidab, et Eesti Energia on sundinud Elektrilevile peale kaoelektri ostmist börsilt. Elektri hind, mis sünniks väljaspool elektrituru loogikat, oleks ebaseaduslik".

Aga just täpselt nii Eesti Energia iseendale kuuluva jaotusvõrgu ettevõttega Elektrilevi tegi. Keeldus müümast elektrivõrkude kaoelektrit Eesti Energia enda juhtide poolt eelnevalt konkurentsiametiga kooskõlastatud 2013. aasta võrgutasuga. Hind 42,85 eurot/MWh oli arvutatud konkurentsiameti poolt, võttes arvesse viimase aasta börsihinda. Rõhutan, tegemist ei olnud 2012. aasta ja sellele eelnenud aastate riiklikult reguleeritud hinnaga, vaid just nimelt eelnevalt konkurentsiametiga kooskõlastatud börsihinnal baseeruva maksumusega.

Selline skeemitamine tekitas segadust isegi Eesti Energia jaotusvõrgu juhatajas Tarmo Meres, kes kinnitas Eesti Energia erinevate juhtide ja üksuste omavaheliste pingete tekkimist seoses avatud elektriturule minekuga. Eesti Energia juhtkond püüdis Eesti elektritarbijatelt firma kasumi suurendamiseks (et mitte öelda seeläbi ka juhtide aastapreemiate suurendamiseks) võrgutasudena viimast võtta, sundides Elektrilevile peale kaoelektri ostmise nii kallilt kui vähegi võimalik.

Kuidas puutub eelnimetatusse Eesti Energia juhtide väide "turuloogikast", jääb arusaamatuks. Samuti ka Juhan Partsi ja tema poolt Eleringi elektrivõrkude juhiks sehkendatud sõbramehest "äraostmatu" Taavi Veskimägi valetamised, et avatud elektriturule minek ei suurenda tarbijatele võrgutasusid. Suurendavad ja kuidas veel!

4. Eesti Energia kriitika – "Kallo väidab, et elektrituru avanemise osas oleks võinud Euroopa Liiduga läbi rääkida nagu see toimus tuhaladestuse puhul. Kahjuks on tegu ebaadekvaatse võrdlusega. Põlevkivituha ladestamise osas pole läbirääkimistega mingit üleminekuperioodi saadud. Ladestamine tuli viia keskkonnanõuetega vastavusse ja seda ka tehti. Elektrituru avanemine aga lükati ühemõtteliselt edasi – saadi üleminekuperiood aastateks 2007–13".

Minu sõnum oli selge – kõike on võimalik läbi rääkida ja elektritarbijate huvide kaitsmiseks oleks tulnud seda kindlasti ka teha. Selleks vaid peavad olema asjatundjatest inimesed vastutavates ametites. Tuleb leida võimalusi, kuidas probleeme lahendada, mitte aga kulutada tühje sõnu põhjendustele, miks Eesti elektritarbijate huvides midagi teha ei suudeta. Just viimast on riigi energeetika eest vastutajad kahjuks järjepidevalt teinud. Süüdistades kõiges Euroopa Liitu, kuigi esmane pilk tuleks heita peeglisse.

Mis puudutab väidet, et Eesti ei saanud põlevkivituha ladestamise osas üleminekuperioodi, siis see on Eesti Energia esindajate absoluutse hämamise musternäide. Alates Euroopa Liiduga liitumise hetkest anti Eesti Energiale ette väga pikk üleminekuperiood. Mida aga tõsiselt ei võetud ning pandi seeläbi terve riik olukorda, kus Narva Elektrijaamad oleks võidud ulatuslikust keskkonnareostamisest tingituna sulgeda. Üleminekuperioodi tähtajaks uue põlevkivituha ladestusmenetluse väljatöötamiseks ja rakendamiseks oli seatud 16. juuli 2009, arvestades seejuures vahetähtaegasid.

Näiteks 2007. aastaks pidi vähenema keskkonnaohtlikult ladestatava põlevkivituha kogus 920 000 tonnini ning 2008. aastaks 350 000 tonnini. Tegelikult aga Eesti Energia riigi võetud kohustustest ligilähedaseltki ei hoolinud, sest näiteks 2007. aastal ladestati jätkuvalt keskkonda reostavalt 6,5 miljonit tonni tuhka. Seades sellise hoolimatu tegevusega terve Eesti elektrienergia varustuskindluse väga suurde ohtu.

Narva Elektrijaamade kasutamine oleks võidud 01.11.2002 vastu võetud ja jõustunud Euroopa Liidu õigustikust (acquis) lähtuvalt keelustada ning elektrijaamad sulgeda sarnaselt nagu seda tehti Leedus. Jättes kogu riigi sõltuvaks imporditavast elektrist. Keskkonnanõuetega vastavusse, erinevalt Eesti Energia juhtide väidetest, ei ole seniajani tuhaladestust viidud. On vaid tehtud kosmeetilised muudatused. Seejuures täiesti kasutult ja asjatult raisatud ligi 150 miljonit krooni tundmatutele ekspertidele selle käigus.

5. Eesti Energia kriitika – "Kallo loost jääb mulje, et Eesti Energia kasum pärineb eelkõige eraisikutele müüdud elektrist. Ka see arusaam ei vasta tõele".

Kui Eesti Energia pressiesindajatele on tõesti jäänud selline mulje, siis soovitaks artiklit paar korda rahulikult veelkord läbi lugeda ning mitte seda enda heaksarvamise järgi moonutada. Kui väga tahetakse, siis võin öelda, et kasum teenitakse ka kohalike omavalitsuste, lasteaedade, koolide jne arvelt. Artiklis ei olnud käsitletud seda, kuskohast Eesti Energia kasum pärineb, vaid konkreetset fakti, et Eesti Energia soovib ebaausate argumentidega põhjendada järsku hinnatõstmist. Tegemist ei ole CO2tulenevate lisakuludega ulatuses, nagu seda püütakse tarbijatele väita.

Meenutagem siinkohal mõne kuu tagust kõlavat üleskutset Eesti inimestel rahulikult jääda Eesti Energia üldteenust kasutama. Sest börsihinnale lisatakse vaid müüja "mõistlik kasum". Ja sedagi kontrollivat riik. Selline petlik sõnum läks kõigile neile kümnetele tuhandetele inimestele, kes Eesti Energia vähestes teeninduspunktides pidid tundide ja tundide viisi enda järjekorda ootama.

Kuidas aga tegelikult läks – Eesti Energia jahmatas lausa viiekordseks tõstetud üldteenuse vahenduse marginaaliga mitte üksnes elektripaketi valimata jätnud ehk Eesti Energia üldteenuse kasutajaks jäänud 260 000 klienti, vaid isegi konkurentsiametit ja erinevaid tarbijakaitse ühendusi. Teised elektrimüügi ettevõtted põhjendasid sellist ülikõrget vahenduse marginaali Eesti Energia kõrgete juhtimiskuludega.

Mis tõenäoliselt nii ka on, sest näiteks 2012. aastal Eesti Energia väga kallist, mitusada miljonit eurot ehk mitmeid miljardeid kroone maksnud uut õlitehast mitte käivitada suutnud ja seejärel ametist ning ettevõttest lahkunud Eesti Energia endisele juhatuse liikmele makstakse ka terve käesoleva aasta jätkuvalt palka edasi. Nimetuse all – lojaalsustasu.

Kokkuvõtteks ütlen, et Eesti Energia juhtide poolt enda üleolevat suhtumist taaskordselt tõestava tigeda kirja saatmine meediale oli tegelikult positiivne, sest võib olla nüüd lugesid ka algset artiklit rohkem Eesti inimesi kui seda esmalt tehti. Eks igaüks meist teeb järeldused ise, kas elektrimajanduses on Eestis asjad tarbijate seisukohast hästi korraldatud või ehk on selles vallas vägagi rumalaid ja tarbijatele kahjulikke otsuseid tehtud.