Elektrilevi juht: Eesti Energia kasum võrgutasu ei vähenda

Järgneb Tarmo Mere kommentaar:

Esimesed avatud turu elektriarved on tõstatanud küsimusi lisaks elektrienergiale ka arve teistes komponentides. Kui sellega üldiselt nõustutakse, et kotiga elektrit jaamast kohale tuua ei saa ning Eesti paratamatus on põlde ja metsi läbivad pikad, kuid väheste tarbijatega liinid, siis küsimus, miks muutuvad võrgutasud ja miks need arvest just sellise osa moodustavad, kerkib ikka ja jälle.

Elektrilevi võrgutasu on seni muutunud vähemalt kaks korda aastas ja kui kestab edasi senine regulatsioon, jääb see nii ka edaspidi. Kõige peamine põhjus sagedases muutuses on see, et kliendile koosneb võrgutasu kokku nii põhivõrguettevõtja Eleringi ülekandeteenuse tasust kui ka Elektrilevi jaotusvõrgutasust – need aga muutuvad eri aegadel, mõjutades alati ka võrguteenuse lõpphinda.

Konkurentsiameti kinnitatud võrgutasude metoodika näeb ette hinna iga-aastase korrektsiooni nii põhi- kui ka jaotusvõrguettevõtetele seetõttu, et tagada alati kuludele vastav hind ja säilitada võrguettevõtja võimekus kokkulepitud mahtudes investeerida.

1. jaanuarist 2013 kasvas Elektrilevi klientidele võrgutasu keskmiselt 7%. Seekord põhjustas hinnamuutuse lisaks aasta alguses tavapäraselt toimuvale Eleringi hinnakorrektsioonile ka asjaolu, et elektrit võrgukadude katteks pidid võrguettevõtjad ostma hakkama avatud turult, mis tähendab kõrgemat hinda. Kaoelektri ja ülekandeteenuse kallinemine mõjutas kõikide võrguettevõtete tasusid.

Avalikkus esitab meile põhjendatud küsimusi – kas tänase võrgutasu suurus peab selline olema. Sellele vastamiseks tuleb kaalukausile seada see, millist teenust me tahame ehk sealhulgas määrata, kui palju me oleme valmis taluma elektrikatkestusi. Kui ohutut elektrivõrku me tahame, millises mahus tahame elektriliitumisi ühisest rahakotist toetada, kui kiiret reageerimist riketele ootame ja kas soovime ka võrguettevõtjalt näiteks kaasaegset teenindust ja operatiivset teavitust.

Võrgutasude kujunemine on balansseerimine kõikide nende ootuste ja vajaduste vahel, kus eristuvad omakorda küsimused erinevatelt tarbijarühmadelt. Kas linnainimene, kellele elektri kohaletoomine on tegelikkuses odavam, peaks maksma sama ühikuhinda hajaasustuspiirkonna elanikuga, kellele voolutarne on kulukam?

Teisalt, kui maal on kehvem elektrivarustuse kvaliteet, kas on põhjendatud sama hind, või kui on, siis millised on õiglased kompensatsioonid rikete korral? Kas maal suudamegi eesmärgiks seada ja kinni maksta täpselt sama tugeva ja ringtoitega varustatud võrgu, nagu tihedalt asustatud kohtades? Kas tahame, et meil sarnaselt põhjanaabritega sisalduks võrgutasus ka kate ulatuslikumateks hüvitisteks klientidele tormikahjude korral?

Kas ehitame uue alajaama ja mitu kilomeetrit liini 60 000 euro eest pingekvaliteedi parandamiseks liinil, kus on kaks vähese elektritarbimisega maja? Kõikidest neist valikukohtadest sõltubki võrguteenuse hind.

Parima lahenduse leidmisel tuleb arvestada ka sellega, et elektrivõrguga seotud otsustel on pikaajaline mõju. Nii peaksime ka juhul, kui lepime kokku, et tänasel tasemel võrgukvaliteet meid rahuldab, arvestama, et investeeringuid üldse mitte tehes see langeks.

1980ndatel ja 1990ndatel saime jaotusvõrgus teha vaid hädapäraseid remonditöid, kuna raha võrgu uuendamiseks ei olnud. Valusad tagajärjed ei andnud endast tunda kohe, vaid aastaid hiljem. Samamoodi kannatlikkust läheb vaja ka vastupidises suunas liikumisel nüüd, mil oleme saanud võrgu uuendamistempot tõsta.

Panime aastaid tagasi Elektrilevis suurt rõhku selgete ja objektiivsete investeerimispõhimõtete väljatöötamisele, mis aitavad valikute tegemisel, kuhu suunata kõikide elektritarbijate raha nii, et see annaks parima mõju. Täna on meil probleemseid liine veel 25 000 kilomeetri ulatuses, millest aastaga saame korda teha kuni 2000 kilomeetrit.

Mõistagi on võrgus aga lisaks liinidele muidki seadmeid, mis uuendamist vajavad. Sihiks oleme seadnud 70-75% ulatuses ilmastikukindla võrgu aastaks 2025, mis klientide jaoks väljendub tänasest kordades vähenevates katkestustes. Seeläbi soovime järele jõuda tänaste arenenud Euroopa riikide võrgukvaliteedile.

Mis aga kindlasti aitaks kaasa võrgutasude põhjendatuse osas mõistmisele, on avalik diskussioon ja kokkulepe selles, millisel tasemel võrgu kvaliteeti me üldse tahame. Selle üle, et eesmärgini jõudmiseks oleks tehtud ainult põhjendatud kulud ja võrguettevõte tegutseks efektiivselt, teostab juba hoolikat järelevalvet konkurentsiamet.

Mis puudutab veel üht võrguteenusega seotud "korduma kippuvat küsimust", siis jah, Elektrilevi ei või võrku investeerimiseks kuidagi niisama saada vahendeid Eesti Energia kasumist.

Võrguettevõtjana peab Elektrilevi olema organisatsiooniliselt sõltumatu võrguteenusega mitteseotud tegevusest. Seetõttu on Elektrilevi ka eraldi äriühing, mitte üks Eesti Energia osakond. Samuti pole lubatud ristsubsideerimine võrguteenuse ja muude kontserni tegevusalade, näiteks elektrimüügi vahel.

Raha niisama kinkida üks äriühing teisele Eesti õigusruumis ei saa – vahendeid saab lisada kas omakapitali laiendamise või laenu abil, kuid mõlemal juhul tähendab see Elektrilevile kohustuste kasvu ja ei vähendaks tänase regulatsiooni juures võrgutasu. Keerulisena tunduva jutu lühike kokkuvõte on see, et võrguteenust saame parandada vaid võrgutasu või laenu arvelt ja viimane lükkab kohustused tulevikku.

Kuna Eestis reguleerib ettevõtlust kindel õigusruum, ei saa Sandor Liive tuua Elektrilevile hõlma all raha – "võtke, pange võrku". Küll aga ei ole Eesti Energia kunagi Elektrilevist ega tema eelkäijast kasumit välja võtnud, vaid kõik on ettevõttesse tagasi investeeritud.