Eesti Energia: viis olulisemat viga Kalev Kallo väidetes

Kallo väidab, et Eesti Energia saab järgnevatel aastatel jätkuvalt tasuta CO2 kvooti, mis justkui võimaldaks jätkata elektrihinna doteerimist senisel viisil. See ei vasta paraku tõele.

Esiteks, Euroopa Komisjon eraldas CO2 kvoodi sihtotstarbeliselt, justnimelt Auvere elektrijaama ehitamiseks. Ka kvoodi jagamise mehhanism ei võimalda selle väärkasutust – kvooti antakse alles peale tehtud investeeringuid, mille tegemist saab tagantjärele kvoodimüügist teenitud tuluga kompenseerida.

Teiseks, isegi kui kvoodimüügitulu tohiks kasutada elektrihinna doteerimiseks, siis tuleks luua mehhanism, mis võimaldaks sama raha kasutada kahekordselt – nii elektrijaama ehitamiseks kui elektrihinna doteerimiseks. Seaduslike vahenditega sellist lahendust luua ei õnnestuks.

Kolmandaks, kui tarbijatel oleks võimalik osta riiklikult subsideeritud hinnaga elektrit, mis maksaks alla turuhinna, siis elektrituru avanemist ei toimuks, konkurentsi ei sünniks ja see ei saaks elektrimüüjate vahel ka tihedamaks muutuda.

Kokkuvõtvalt. Kodutarbijate osa sisemaises elektritarbimises on 25%. Kui toimetulekuraskustega oleks 30% elanikkonnast, siis tähendaks see seda, et 7-8% elektrituru mahust vajaks hinnatuge. Järelikult on otstarbekam toetada läbi sotsiaaltoetuste süsteemi neid, kellel on hinnatuge vaja ning mitte moonutada kogu elektriturgu.

Kallo väidab, et Eesti võrgutasud on Eestis mitu korda kallimad kui näiteks Soomes. Ka see ei vasta tõele.

Elektrilevi keskmine ehk 3000 kWh aastas tarbiv koduklient maksab Soomes suurimale võrguettevõtjale 7,43 senti kWh eest, Lätis 5,67 senti, Eestis aga 5,56 senti. Seega on keskmise tarbimisega kodukliendile võrgutasu Eestis hoopis Soomest odavam.

Vastupidised arusaamad tuginevad peamiselt valedel alustel tehtud võrdlustel. Näiteks jäetakse sageli arvestamata Soomes kasutusel olevad püsitasud või arvestatakse hinna sisse ka elektriaktsiis ja taastuvenergia tasu, mis ei ole võrgutasu osad. Tihti tehakse ka viga, kus ühe riigi tasusid arvestatakse koos maksudega, teisel aga ilma maksudeta. Vale tulemuse annab ka see, kui võrrelda kahes riigis täiesti erinevaid tarbijarühmi.

Kallo väidab, et Eesti Energia on sundinud Elektrilevile peale kaoelektri ostmist börsilt. Väide ei vasta tõele, kuna kaoelektri ostmine börsilt tuleneb seadusest.

1. jaanuaril 2013 lõppes Eestis reguleeritud hinnaga elektrimüük ning see kehtis ka kaoelektri müügi kohta. Elektri hind, mis sünniks väljaspool elektrituru loogikat, oleks ebaseaduslik. Seega on ka konkurentsiameti kinnitatud võrgutasude metoodikas kaoelektri hinna kujunemise aluseks elektribörsi hind. Kaoelektrit ostab Elektrilevi otse börsilt ning Eesti Energia osutab ainult tehingute tegemise teenust, sest Elektrilevil puudub börsil tehingute tegemiseks vajalik staatus. Oma esindaja börsil elektri ostutehingute tegemiseks leidis Elektrilevi hanke korras.

Kallo väidab, et elektrituru avanemise osas oleks võinud Euroopa Liiduga läbi rääkida nagu see toimus tuhaladestuse puhul. Kahjuks on tegu ebaadekvaatse võrdlusega.

Põlevkivituha ladestamise osas pole läbirääkimistega mingit üleminekuperioodi saadud. Ladestamine tuli viia keskkonnanõuetega vastavusse ja seda ka tehti. Elektrituru avanemine aga lükati ühemõtteliselt edasi – saadi üleminekuperiood aastateks 2007–13.

Elektrituru avamise kohustus on otseselt seotud ka riigi energiajulgeoleku tagamisega. Balti mere äärsed riigid ja Euroopa Komisjon leppisid 17.6.2009 kokku Balti energiaturgude ühendamise kavas, mille üheks osaks on elektriturgude avamise ajakava. Eesti sai selle eest Euroopa komisjonilt 50 miljonit eurot toetust Estlink2 ehitamiseks.

Kallo loost jääb mulje, et Eesti Energia kasum pärineb eelkõige eraisikutele müüdud elektrist. Ka see arusaam ei vasta tõele.

Vastupidiselt laialt levinud müüdile on elektrimüük kodutarbijatele olnud sisuliselt nulliäri. 2011. aastal oli kodutarbijate osa Eesti Energia kasumist 0,1%. Avatud turgudelt, mille hulka Eesti kodutarbijad käesoleva aastani ei kuulunud, on Eesti Energia teeninud kaks kolmandikku kasumist. Suletud turult pärit kolmandik kasumist tekib võrguteenusest ning see taasinvesteeritakse 100% tagasi elektrivõrkudesse. Eesti Energia maksab omanikule dividende sisuliselt vaid välisturgudelt teenitud kasumist.

Ülaltoodu ei ole ammendav loetelu Kalev Kallo artiklites ilmunud vigadest.