Äri25: erastamise asemel pankrotti

See on vaid üks 20 aasta tagune värvikas episood sündmuste ahelas, kui rahvusvahelisele erastamisele pandud jalatsivabrikut Elkar tabab ootamatult pankrotikirves ja kui spetsiaalselt erastamiseks loodud eraaktsiaselts ostab ettevõtte hiljem ikkagi pankrotivarast välja. Need sündmused on omavahel seotud ja ilma nendeta poleks 7. veebruaril 1994. aastal tootmistegevust alustanud praegune tuntud jalatsitootjat AS Samelin. Mälestusseiku aitab kimpu siduda Samelini kauaaegne juht ja suuromanik Leida Kikka.

Endine Tartu Naha- ja Jalatsikombinaat ehk RAS Elkar oli üks 38 suurest riigiettevõttest, mis pandi 1992. aasta novembris esimese rahvusvahelise erastamisvooru nimekirja. Ideaalis nähti ette, et riigiettevõtte töökas kollektiiv moodustab eesotsas senise peadirektoriga eraaktsiaseltsi, mis seejärel osaleb ettevõtte erastamisel.

RASi Elkar üldkoosolekul päris kõik stsenaariumi kohaselt siiski ei läinud. Esiteks märkisid aktsiaid vaid alla kolmandiku ettevõtte 800 töötajast. Ja kõige suurem üllatus oli see, kui pärast salajast hääletamist selgust, et vastloodud aktsiaseltsi kuueliikmelisse juhatusse ei valitud peadirektorit. Kõige enam poolthääli sai toonane kommertsdirektor Leida Kikka, kes valiti ka juhatuse esimeheks. 

Tegelikult ei olnud vastloodud aktsiaseltsil veel ka nime. "Sättisime juhatusse valitud kuue inimese esitähtesid ritta ja saime Sameli," meenutab Leida Kikka. "Mina ütlesin, et äkki tuleb kunagi mõni liige juhatusse juurde ja et paneme lõppu n-tähe. Samelin kõlab hästi."

RASi Elkar nõukogu, mida juhtis tollane justiitsministeeriumi asekantsler Juhan Parts, oli nüüd aga küsimuse ees, kuidas edasi? Kombinaadi töötajad sisuliselt umbusaldasid senist peadirektorit ning üha valjemalt kostus hääli, et jalatsitootmine kui mõttetu tegevus tuleks Tartus üldse ära lõpetada. Leida Kikka viskus jalatsitootmise kaitsele. Tema kaitsekõne oli nii mõjus, et Juhan Parts määras ta peadirektoriks.

Samal ajal käis Leida Kikka kui ASi Samelin juhatuse esimees erastamisagentuuris läbirääkimistel, et erastada RAS Elkar. Erastamisagentuuri algusaegadel olid konsultantideks peamiselt välismaalased ja läbirääkimisi nendega peeti inglise keeles. Miina Härma keskkooli vilistlane Kikka valdas inglise keelt hästi ja ei pidanud näiteks järjekorras ootama, millal tõlk vabaneb. Ta sai väliskonsultantidega otse suhelda ja erastamisläbirääkimised sujusid hästi.

Kuni ühel 1993. aasta kevadpäeval tuli nagu välk selgest taevast kutse tulla homme kohtusse seoses RASi Elkar pankrotimenetlusega. Protsessi algatajaks oli Sotsiaalpank. "Ettevõte oli tõepoolest väga raskes finantsilises seisukorras ja me olime võlgu paljudele, sealhulgas ka pangale," möönab Kikka. "Ent miks Elkari pankrotiprotsess tegelikult tekitati, ma ei tea ja ilmselt ei saa seda kunagi teada."

Leida Kikka tegi meeleheitliku katse päästa olukorda. Ta helistas erastamisagentuuri, rääkis olukorrast ja tegi ettepaneku kirjutada järgmise päeva varahommikul ehk enne kohtuistungit RASi Elkar erastamislepingule alla. Erastamisagentuur oli nõus. Nad pidid vaid ette valmistatud inglise keelse ostu-müügilepingu kiiresti eesti keelde tõlkima. Seda nad ka tegid, kuid hommikul selgus, et nad olid kogemata tõlkinud samuti erastamisel olnud RASi Mistra ostu-müügilepingu.

Leida Kikkal jäi muidugi sõit Tallinna sõitmata ja selle asemel tuli tal hoopis kuulata kohtuotsust, mis kuulutas välja RASi Elkar pankroti. Loomulikult tähendas see seda, et Elkar tõmmati erastatavate ettevõtete nimekirjast maha. Ettevõttega hakkasid tegelema pankrotihaldurid Kalev Bachmann ja Aivar Leismann. Nad ei kiirustanud uue tegevjuhi määramisega, vaid uskusid Leida Kikka kinnitust, et ta suudab ettevõtet töös hoida ning august välja rabeleda.

Kikka kinnitusel on ta alati väga töökas olnud, aga tal on ka rohkelt õnne olnud. Kõigepealt sai Elkar ühe Saksamaa lepingu, tehes allhanke korras naiste talvesaapaid. Seejärel tuli ootamatu kontakt itaallastelt ja Kikka kirjutas pankrotihalduritega konsulteerimata alla lepingule gore-tex matkasaabaste tootmiseks. Haldurid olid Kikka sellisest käitumisest algul küll veidi häiritud, aga nähes, kuivõrd kasumlikuks see leping hiljem osutus, jäid rahule. Õige pea pakkusid oma koostööd Elkarile ka soomlased ja norrakad.

Kõik see aitas Elkaril jälle ree peale saada ja samas andis ASile Samelin julgust kaaluda varianti ostmaks osa pankrotivarast ära. Kuna teisi arvestatavaid pakkujaid jalatsivabriku varale ei olnud, lõid pankrotihaldurid Sameliniga käed. Ostu hind oli 1,6 miljonit krooni ja maksegraafiku kohaselt pidi viimane makse toimuma 1. aprillil 1995. Täpselt nii ka läks.

"Tagantjärele võib öelda, et ei ole halba heata," muigab Leida Kikka. "Kui me oleksime Elkari ostnud erastamisagentuuri kaudu, oleksime me endale kaela saanud ka kõik filiaalid ja allüksused koos nende juhtidega. Pankrotivarast ostsime me aga vaid selle osa, mida me tegelikult saada tahtsime. Pankrotihaldurid müüsid pankrotivara osade kaupa ja ma arvan, et kokkuvõttes oli see tunduvalt kasumlikum."

Äripäev tähistab järgmise aasta oktoobris 25. sünnipäeva. Sellest tähtpäevast ajendatuna alustasime uue rubriigiga Äri25.