Linnastumine eeldab õiget maailma linnade arendamist

Linnastumine on mitmes mõttes ratsionaalne sündmuste käik. Linnad on jõukuse tõmbekeskused, kuhu on koondunud rohkem kui 80% maailma majandustegevusest. Linnade asustustihedus võimaldab inimestele paremini pakkuda haridust, tervishoidu jt põhilisi avalikke teenuseid. Näiteks kuupmeetri kraanivee kohaletoimetamisele kulub linnapiirkondades 0,7–0,8 dollarit, võrreldes keskmiselt 2 dollariga hõredalt asustatud piirkondades.

Loodusjõudude meelevald. Samas kaasneb inimeste ülitiheda koondumisega väiksemale maaalale kõrgem loodusõnnetuste põhjustatud kahjude risk. Need ohud on reeglina suuremad rannikuäärsetel aladel ning võivad lähitulevikus kliimamuutuste korral veelgi võimenduda. Juba praegu asub umbes 3 triljoni dollari väärtuses inimeste vara loodusõnnetuste ohupiirkondades ning see risk tõuseb järjest kiiremini, kui järgmise 20 aasta jooksul on oodata linnade hoonestatud maa pindala kolmekordistumist 600 000 ruutkilomeetrini ning samas enamasti ei piirata ehitamist ja inimeste asumist looduse meelevallas olevatele aladele.

Hea poliitika tähendab linna loomist ja arendamist algusest peale jätkusuutlikuna. Tõhusa maakasutuskorralduse abil tuleb kasvavale linnaelanikkonnale pakkuda usaldusväärset ja taskukohast juurdepääsu põhiteenustele: haridusele, eluasemele, transpordile ja tervishoiule, hoides samal ajal kasvava linna ökoloogilist jalajälge võimalikult väiksena.

Õige linnastumine tähendab ennekõike seda, et tuleb loobuda eksiarvamusest, nagu saaks linna kasvades “juurde ehitamine” toimuda ainult sotsiaal- ja keskkonnavõtmes “õigesti ehitamise” arvelt. Tegelik elu on näidanud, et linna kohe õigesti ehitamisest on ka üsna pea kasu, sest see vähendab pikaajalisi kulusid seoses valglinnastumise, ummikute, õhureostuse ja kliimamuutustega. Alternatiivne, nn “madala hoonestuse ja isikliku auto mudeli” järgi linnaehitus tekitab aga pärastpoole linnaplaneerijatele palju kulukamaid muresid, sest lõpuks on ikka vaja linna asustustihedust kuidagi tõsta ja ühistranspordisüsteemi välja arendada. USAs laiaks valgunud suurlinnadele valmistavad need väljakutsed juba praegu peavalu.

Kuidas linna ehitada. Maailmapank esitas oma äsjases aruandes praktilised suunised jätkusuutlike linnade ehitamiseks. See kolmeaastase töö vili aitab usaldusväärsetele faktidele ja maailma erinevate piirkondade linnade kogemuste analüüsile tuginedes poliitikutel, omavalitsusjuhtidel ja arvamusliidritel mõista nii linnastumise põhilisi takistusi kui ka seda, millised otsused on linnastumise käigus poliitiliselt, tehniliselt ja rahaliselt üldse teostatavad ja millised mitte.

Maailmapanga suunised peegeldavad kolme peamist aspekti linnaarengus: planeerimine, ühendused inimeste vahel ja rahastamine. Peamine järeldus on see, et hoolimata linnastumise tasemest või kiirusest, peab maakasutuse planeerimine ja juhtimine olema alati esmane prioriteet.  Omandiõigused peavad olema selgelt määratletud ja maakasutus tõhusalt korraldatud kooskõlas infrastruktuuriga, sealjuures eelkõige transpordiga – just see aitab linnajuhtidel kaasata erasektori investeeringuid, ühendada omavahel inimesi pakkudes neile töökohti, vähendada keskkonna- ja sotsiaalseid riske ning vähendada ka loodusjõududest tulenevaid ohtusid.

Kuna linnade kasv jätkub suures osas just kaugemate äärelinnade ning linnalähipiirkonna satelliitasulate arvel, siis on praegu veel võimalik, kuid tõesti viimane aeg selleks, et kujundada linnu nii, et elanikud ei peaks kulutama iga päev poolt oma ajast kodust tööle ja töölt koju sõitmisele.  Üks võimalus selleks on ergutada kodanikke kasutama ühistransporti, nagu Tokyos, kus vähendati toetusi eraautoomanikele nii, et autosõit linnas muutus viis korda kallimaks kui ühistranspordi kasutamine. Täiendavad investeeringud kiiresse linnadevahelisse transporti on samas vähendanud sõiduaja Jaapani kahe suurima linnastu, Tokyo ja Osaka vahel (vahemaa 500 km) vähem kui kahele ja poolele tunnile.

© Project Syndicate, 2013