Männiku initsiatiiv on ootuspärane ja riskantne

Poliitikamaastiku paremtiival tegutsevad praegu võimuliidus Reformierakond ja IRL. Ka viimasest välja kasvav Vaba Isamaaline Kodanik (VIK) püüdleb erakonna moodustamise suunas. Pigem parempoolset majanduspoliitikat toetavad  möödunud valimistel riigikogust välja jäänud rohelised ning lagunenud Rahvaliidust koorunud Konservatiivne Rahvaerakond.

Pea kõikidel valimistel 3–4% häältest kogunud Kristlikud Demokraadid on küll juriidiliselt pankrotis, aga välistatud pole nendegi uues vormis taastulek ning tõenäoliselt jällegi valdavalt parempoolsete seisukohtadega. Umbes 0,5% hääletest kogus viimastel valimistel parempoolne Eesti Iseseisvuspartei.

Tihe rebimine. Mis võiks parempoolse poliitika ülepakkumisega kaasneda?  Erakonnal tuleb riigikokku pääsemiseks koguda vähemalt  5% valimistel osalenud kodanike häältest. Kõige kurvem oleks stsenaarium, kus nii VIK, Männiku partei, rohelised, rahvuslikud konservatiivid kui ka kristlased jääksid järgmistel valimistel kõik napilt alla valimiskünnise. Hoolimata d’Hondt’i jagaja tasakaalustavast mõjust võiks nii riigikogus esindamata jääda 15–20% (pigem) parempoolselt mõtlevate kodanike häältest. See garanteeriks võimu vasakpoolsele valitsusele.

Paremtiiva võimalused. Teoreetiliselt pole välistatud vastupidine, ülioptimistlik stsenaarium – kõik paremerakonnad pääsevad parlamenti ning moodustavad seal laiapõhjalise koalitsiooni. Ent viimase 20 aasta kogemust arvestades pole parlamenti jõudnud rohkem kui 8 erinevat poliitilist jõudu. Viimane kümnend on näidanud hoopis klassikalist turujõudude toimet  – suured muutuvad suuremateks ning väikeerakonnad marginaliseeruvad.

Ootan  mitte parempoolsete jõudude killustumist, vaid liitumisi. 1992 suutsid neli parempoolset pisiparteid moodustada ühise valimisbloki, mis oli paljuski Isamaa võimuletõusu eeldus. Parempoolsetetel poliitikutel tasub meenutada.