Eesti iga tühja asja pärast abi ei küsi

Ansipi sõnul on Eesti maine Euroopas selline, et iga väiksema asja pärast Euroopa Komisjoni poole ei pöörduta. "Ja sedavõrd tõsisemalt meie pöördumisi ka võetakse," ütles ta.

Intervjuu peaminister Andrus Ansipiga:

Kuidas läks kohtumine Barrosoga – kuivõrd leiavad Eesti selgitused mõistmist, et põlevkivist oleks elektri asemel mõistlikum toota õli ja kütust, mida siis ka Euroopas müüa saaks?

Loodan, et leiavad meie argumendid mõistmist. Tegemist ei ole ju väga uue probleemiga. Seda kütuse kvaliteedi direktiivi rakendusakti on välja töötatud juba 2011. aastast saati, aga see on olnud siiani pelgalt keskkonnakeskne ja vedelkütuste keskkonnamõjude keskne. See ei ole vaadanud keskkonda laiemalt ega tööhõive, konkurentsivõime, teadus- ja arendustegevuse küsimusi ning paljusid muid aspekte. Ma loodan, et see kohtumine oli kasulik ja ka neile aspektidele pööratakse tähelepanu, millele me tähelepanu juhtisime.

Eilne Ülemkogu oli Eestile samuti väga kasulik, sest seal leidsid kohalikud kütused eraldi tähelepanu. Sel ajal kui Ameerikas gaasi hind järjest alaneb ja Euroopas tuleb maksta neli korda kõrgemat hinda, mõtlevad väga paljud Euroopa tootjad ja poliitikud Euroopa kohalikele kütustele. Need Euroopa kohalikud kütused, sealhulgas meie põlevkivi, said eile väga positiivse äramärkimise Ülemkogul.

Millal võiks asjas mingi selgus tulla, kas need kohtumised ja selgitustööd on tulemust andnud?

Meil oli täna tegelikult kaks küsimust päevakorral. Üks oli seotud LNG regionaalse terminali asukohaga. Selles küsimuses Euroopa Komisjonilt loodetu sai täielikult teoks – Euroopa Komisjon võtab endale erapooletu vahendaja rolli. Teatavasti Eesti, Läti, Leedu ja ka Soome leppisid kokku, et aktsepteerivad Euroopa Komisjoni otsust LNG regionaalse terminali asukoha suhtes. Euroopa Komisjon tellis analüüsi Boozilt ja Boozi raporti järgi võiks parim asukoht olla kas Inkoos, Muugal või Paldiskis. Aga Boozi raport ei nimetanud ühte konkreetset asukohta.

Eesti ja Soome ei suuda aga omavahel kokku leppida. Nüüd valmistume mõlemal pool Soome lahte ette väitluseks, kogume argumente, mis kinnitavad, et meie asukoht on parim. Aga aeg läheb väga kiiresti ja võib minna sinnamaani, et rahastamiseks see tähtaeg, mis on seatud, saab läbi. Kui juuni lõpus ei ole meil ühist asukohta nimetada, tekib uus võimalus alles aastal 2016. Aga siis võib juhtuda, et raha selle projekti rahastamiseks ei ole enam järel, et see on teistele projektidele ära kulunud.

Oleme väga suure ajalise surve all ja väga huvitatud lahenduse leidmisest. Aga praegu on juba puht poliitiliselt Eesti poolel raske nõustuda sellega, et Soome argumendid võivad olla kaalukamad. Ja soomlastel on raske nõustuda, et Eesti argumendid võivad olla kaalukamad. Seepärast olemegi kokku leppinud soomlastega, et pöördume Euroopa Komisjoni poole, et nemad annaksid erapooletu hinnangu tuginedes ekspertanalüüsile ja argumentidele, milline asukoht on LNG-terminali jaoks parim.

Kas komisjon tellib uue analüüsi, kas otsusega jõutakse valmis juuni lõpuks?

Me peame komisjonile kõigepealt esitama informatsiooni, mis meil võimalike terminalide asukohtade kohta praegu on olemas. Nii majanduslikud tasuvused, keskkonnamõjude hinnangud ja nii edasi. Selle põhjal komisjon kõrvutab erinevaid projekte, mida praeguseks on kolm ja annab oma eelistuse. Komisjon teab, et me oleme ajalise surve all. Praegu nii edasi minnes nagu seni on mindud, et pooled aina relvastuvad ja relvastuvad, aga kokkuleppele ei läheneta, nii võib juhtuda, et kumbki pool ei saa midagi – ei LNG-terminali ega ka Baltic Connectorit, mis ühendaks Eesti ja Soome gaasivõrgud. Kui üks asukoht välja selgitatakse, siis on selge, et ühte riiki tuleb terminal ja teine saab vähemalt Baltic Connectori toru otsa. Ehk siis ühenduse teiste turgudega. Ja see on igal juhul parem kui mitte midagi saada.

Mis argumendid on komisjonile olulisimad – on see sõltumatust ühest tarnijast, investeeringu maksumus?

Kõik aspektid on olulised. See on tüüpiline optimeerimisülesande lahendamine. Kõike tuleb kaaluda – turu suurusi, ehitusmaksumusi, keskkonnaaspekte jne. Ega see kerge ülesanne ei ole, aga komisjonil on olnud võimalus hulga raskemaid ülesandeid lahendada. Erapooletu kohtunik selles küsimuses on kindlasti parim lahendus.

Tulles tagasi – millise hinnangu annate tänasele kohtumisele?

Tänane kohtumine oli väga avameelne kohtumine. Saime esitada omad argumendid. Tähelepanu juhtida meie kitsaskohtadele, meie probleemidele. Eesti maine Euroopas on selline, et ega me iga tühja asja pärast komisjoni poole ei pöördu. Kui tunneme, et komisjoni sekkumine on vajalik, alles siis pöördume. Ja sedavõrd tõsisemalt meie pöördumisi ka võetakse. Seetõttu ma väga loodan, et see kütuse kvaliteedi direktiivi rakendusakt saab olema Eesti põlevkivi sõbralik.

Sest praegu on ju nii, et põlevkivist elektri tootmine on täiesti aktsepteeritud tegevus, kuid süsinikdioksiidi me emiteerime põlevkivist elektrit tootes kaks korda rohkem kui me emiteeriksime siis, kui me toodaksime põlevkivist õli, Seega keskkonna saastamise mõttes põlevkivist elektri tootmine on märksa saastavam kui põlevkivist õli tootmine. Ja iroonia ongi praegu selles, et direktiiv, mille eemärk on keskkonda hoida, tegelikult sunnib meid keskkonda kaks korda enam saastama.

Lisaks tähendaks rakendusakt meile ka arvestatavaid sotsiaalseid probleeme, majanduskasvu aeglustumist, teadus- ja  arendustegevuse pidurdumist. Möödunud aastal Eestis oli teadus-arendustegevus väga edukas. Kulutasime sellele 2,4% SKPst, millest kolmandik tuli põlevkivi uuringutest. Põlevkivi sektor on see valdkond, kus me ei saa loota, et mõni teine riik selle teadus- ja arendustöö meie eest ära teeb. Et ootame, kuni tulevad keskkonnasõbralikud tehnoloogiad ja siis võtame need kasutusele. Sest maailmas on selliseid riike, kus tööstuslikult kasutatakse põlevkivi elektri ja õli tootmiseks aastakümneid väga vähe. Tõsiselt võetav teadustöö põlevkivi alal on olemas ainult Hiinas, Brasiilias, Eestis ja vähemal määral ka Ameerika Ühendriikides. Me oleme väga arvestatavad selles valdkonnas.

Millal võiks ikkagi selgust loota?

Seda lahendust on otsitud juba 2011. aastast. Me pakume välja näiteks selle, et neid jalajälgi erinevatele kütustele ei ole mõtet välja töötadagi, lähtudes toormest või krakkimistehase asukohast või puurtornist. Lähtume sellest, et mõttekas oleks kehtestada ühtne jalajälg diislile ja bensiinile. Või teise võimalusena – jätta need mittekonventsionaalsed energiaallikad, sealhulgas põlevkivi, mille osatähtsus Euroopa energiatarbimises on kaduvväike – alla 0,5%, üleüldse sellest käsitlusest välja. Mittekonventsionaalsed energiaallikad on olulised, sest kui nendega tegeleda, muutub nende kasutamine järjest keskkonnasõbralikumaks ja annab ka järjest enam majanduslikku efekti. Kui loobuda nendega tegelemisest, siis efekti sellest küll ei tule.