Ligi: suhtun plaani skeptiliselt

 Intervjuu rahandusminister Jürgen Ligiga.

Kas peate vajalikuks riigi äriühingute haldamiseks eraldi üksuse loomist?

Eks ta ole üks järjekordne bürokraatia kiht, mis tähendab ka väga suurt võimu kontsentratsiooni. Idee on sada aastat vana, me oleme seda ikka pigem tõrjunud ja oodanud, et koordineeritud tegevus on teistmoodi tagatav. Üldkoosolek on ju põhimõtteliselt see, mis peab koordineerima sissetulevaid plaane. Mina suhtun sellesse skeptiliselt.

Analüüs väidab, et Eesti riigil ei ole osaluspoliitikat - selget sõnastust, miks on mingid firmad riigi käes, millist eesmärki nendega taotletakse.

Ma loodan, et ta ei kasuta sellist sõna. Kord ei ole riigil merenduspoliitikat, kord tööstuspoliitikat või regionaalpoliitikat. Ega siis selline väga tugev reguleerimine ja sekkumine ei ole poliitika tunnus.

Hinnanguliselt saaks riigifirmade paremast majandamisest püsivat kokkuhoidu 75-100 miljonit eurot. Mis võiks rahandusministril selle vastu olla?

Vaat see ongi see, mis rahandusminister Erkki Raasukesel palus teha, aga Erkki Raasuke otsustas seda teha teise ministri palgal olles.

Ma täpselt seda tahtsingi. Mina väidan, et riigiettevõtetes ollakse väga tõrksad dividendide suhtes, investeeritakse lõdva käega, makstakse väga heldelt palka, aga see on eelkõige probleem, mida peaks üldkoosolek lahendama ja koordineerima nõukogud. Kui nõukogud sellega hakkama ei saa, peaks koordineerima üldkoosolek.

Algatuse eesmärk on viia riigiettevõtete majandamine ühesugustele alustele.

Algatusega ma ühinen. Aga ma ei arva, et selleks on vaja teha ülitsentraliseeritud bürokraatlikku juhtimismehhanismi, kus on jällegi küsimus mingisugusest ebaproportsionaalsest vastutusest ja tasustamisest. Ma suhtun sellesse skeptiliselt.

Esimesena, loen dokumendist, on sõnastatud riigi kui aktsionäri ootused Eesti Energia suhtes. Kuidas kommenteerite?

Ühte pääsukest nägime kevadel, see tekitas küll erinevaid hinnanguid. Aga ma ei tea, kas see on see sama pääsuke. Eesti Energiat on pikka aega väga ekspansiivselt hallatud. Ta on saanud kõik oma kapitalisoovid kätte ja arenenud suundadesse, kus rahakasutus on olnud suhteliselt vaba. Aga see poliitika on juba muutunud. Ega me ei anna enam nii lihtsalt omakapitali sinna firmasse ega lase laieneda erinevatele turgudele.

Ja mis ootused -  Eesti Energia on täiesti uues situatsioonis avatud turul. Siin selline ootuste kirjapanemine ei maksagi. Siin on tasuvusarvestused põhilised, mitte see, millised parteid milles kokku lepivad, et peale valimisi lepivad teistmoodi kokku. Turu tingimustes toimetaval ettevõttel on teistsugused eesmärgid. Ja energeetikapoliitika on omaette asi, see on selgelt majandusministri ala. Aktsiate hoidjale ei ole mõtet mingisuguseid poliitilisi suuniseid jagada - me teame neid kolme-nelja optimeeritavat küsimust ise. Julgeolek, keskkond, dividend, energia hind. Energia hinda saame avatud turul vähe mõjutada.

Eesmärk on tuua ettevõtete juhtimine lähemale Eesti strateegilistele eesmärkidele, et nad poliitilistes tõmbetuultes ei kõiguks.

Küll ta ikka kõigub. Mis naiivne ettekujutus see on, et kui tulevad riigikapitalistid või sotsialistid võimule, et ei kõiguks. Küll leitakse inimesi, kes loodavad ei tea millele riigiettevõttes.

Teie olete skeptiline ja see 100 miljonit ei ahvatle.

Mina ju selle ülesande andsin, mitte ei võtnud seda Raasuke ise. Küsimus on selles, kes selle vormistas.

Tegelikult on ju rahandusministeerium kogu aeg probleemi ees. Selgelt on näha, et riigiettevõtetes on raha lõdvalt. võrreldes riigieelarvega. Välja antakse seda väga raskelt, selles mõttes et dividendid oleksid olulisemad kui järjekordne kai, tühi kai. Lõdvalt on eelistatud "kaisid".

See ongi minu ülesande püstitus, kui palju ettevõtted suudaksid maksta dividende, mis on nende juhtimise, finantsplaanide, investeerimiskavad adekvaatsus. See oli, millest me eelmine suvi Raasukesega rääkisime. See mis tal paberil on, seda ma ei ole veel näinud.

Aga kui seal on saja-aastased mõtted, siis nende suhtes ma olen skeptiline. Näiteks see bürokraatlik tsentrum, mida tuleb eraldi üleval pidada ja kes otsustab kõike ja keegi enam ei tea, kes teda kontrollib. Mina ei pea seda õigeks. Mina arvan, et ettevõtete juhtimine peab olema avatum ja mitte kitsa ringkonna kätte kontsentreeritud.