Kuidas tõlgendada lugupidamatust kohtu vastu?

Selgitab advokaadibüroo Oja, Nõu & Partnerid vandeadvokaat-partner Raini Nõu.

Eks lugupidamatuse väljendamise all tule mõista käitumist, mis on aegade jooksul kujunenud selliseks, mida nn keskmine mõistlik isik peab taunimisväärseks ehk ühtlasi lubamatuks. Mõistagi võidakse isikuti seda mõista-tunnetada erinevalt. Samas sõltub lugupidamatuse olemasolu või selle puudumise sedastamine konkreetsetest objektiivsetest asjaoludest, millistele anda hinnang.

Kui rääkida isikutest, kes pole menetlusosalised ega nende esindajad, siis lugupidamatuseks kohtu suhtes kohtusaalis võiks lugeda nt istungi ajal omavahel rääkimist, menetlusosalisele või kohtunikule vahele rääkimist (n-ö vahele hüüdmist), istungi ajal helistamist või kõne vastuvõtmist, kohtu üle naermist (kohtunik ütles midagi, millele järgnes naer), istungi saali ja koridori vahel liikumist, nätsu närimist jne.

Kui jaatada võimalust, et lugupidamatuse väljendamine võiks olla ka

kohtusaali- ja kohtumajaväline, siis mahuvad lugupidamatuse alla teod, mis on tahtlikult suunatud isiku vastu (halvustamine, kritiseerimine jne), kuid mis pole põhjendatud (mis on alusetud). Seega ei saaks pidada lugupidamatuseks millegi sellise esile toomist, mis võib esiletoodu adressaati küll häirida, kuid mis objektiivselt on põhjendatud-õige.

Samuti tuleb arvestada õigust sõnavabadusele (sh õigust omada oma arvamust ning seda ka pressi kaudu), mida on kohtuvõim aktsepteerinud (kaasaarvatud Euroopa Inimõiguste Kohtu tasandil). Eesti kõrgeima kohtu, Riigikohtu veebilehe kaudu on võimalik tutvuda pretsedentidega seoses sõnavabaduse temaatikaga, lähtudes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast.

Ajakirjanduse ja kohtu huvid-arusaamad võivad põrkuda, kuid õigusriigis peab valitsema mõistlik tasakaal erinevate osapoolte õiguste vahel. Ka on oluline, et järgitaks proportsionaalsuse põhimõtet võimalikul keelamisel. Eelviidatud õigusnormi valguses on siiski tegemist kohtupoolse otsustusega, kas lugupidamatus on esinenud või mitte (kuigi on võimalik, et märkimisväärne osa üldsusest ei pruugi kohtuga nõustuda). Saamaks aru, miks on kohus konkreetsel juhul isikul asja arutamisel viibimise keelanud, oleks vaja teada kohtupoolset põhjendust.

Seejärel saaks omakorda hinnata, kas keelamisotsus on olnud põhjendatud.

Vaatlusaluse õigusnormi põhjal pole üheselt selge, kas võimalik lugupidamatuse väljendamine peab toimuma avalikul kohtulikul arutamisel (st kohtuistungil), väljapool kohtulikku arutamist, kuid kohtumajas (nt enne istungi algust või pärast istungit), või võib see aset leida ka kohtumajaväliselt. Ilmselt ei ole siiski määrav, kus täpselt on lugupidamatust avaldatud. Viidatud õigussätte põhjal pole üheselt mõistetav, kas lugupidamatuse väljenduseks saaks pidada lugupidamatust kätkevat käitumisakti, mis seondub mõne muu asjaga, kui on kohtuasi, mille arutamisel viibimist soovitakse keelata. Ei peaks toetama laiemat

tõlgendust: st et ei saaks pidada õigeks, et asja arutamisel keelatakse isiku viibimine, kes on küll lugupidamatust kohtu suhtes väljendanud, kuid selline väljendamine ei seondu sellesama kohtuasjaga. Eraldi küsimuseks on seegi, kas kõnesolevat keelamist peaks mõjutama ajavahemik, mis jääb võimaliku lugupidamatusväljenduse ning asja avaliku arutamise vahele. Oleks ratsionaalne tõlgendus, et kui lugupidamatusväljendusest on möödunud nn mõistlik aeg, siis ei ole kohtul enam võimalik kõne all olevat keelamisotsustust teha.

Mulle teadaolevalt on eelmärgitud sättele kohtupoolne tuginemine pigem erand, millest võiks järeldada, et lugupidamatuse väljendamist kohtu aadressil kohtu enda hinnangul vastavalt ei esine. Lähiminevikust ei meenu praegu ühtegi juhtumit (va 30.10.2013.a Harju Maakohtus asetleidnu seoses ühe väljaande Äripäev ajakirjanikuga), kus kohus oleks kõnealusest sättest lähtunud ning mis oleks pälvinud suuremat kõlapinda.

 

Autor: 1321-aripaev