Nullintressimäära pahupool

Samuti paigutatakse kapitali sinna, kuhu seda ehk ei ole kõige mõistlikum paigutada. Madalad intressimäärad toovad kaasa kutse spekuleerima, mis vähendab veelgi tootlusi, küll aga muudab süsteemi riskantsemaks. Riskid kasvavad ja tootlused kahanevad.

Soovimatud tagajärjed. Säästjad ja pensionipõlveks raha kogujad saavad finantsrepressioonide tõttu hiigelkahjumeid. Ultramadalad intressimäärad tähendavad säästjatele, et nad teenivad vähem raha turvalistelt intressiinstrumentidelt. Jutt käib tohututest summadest. “Irooniline, et Föderaalreserv on mures (vähese) tarbimise pärast, kuid samal ajal on nende rahapoliitika tagajärjeks tarbimisvõime kaotus,” kirjutas Mauldin Economicsi uudiskirjas analüütik John Mauldin. “See nõuab eesmärkide saavutamiseks suuremat säästmist ajal, mil Föderaalreserv püüab suurendada nõudlust.”

Sama võib öelda ka teiste keskpankade, sealhulgas Euroopa Keskpanga kohta, kes just kärpis baasintressimäära, kuna inflatsioon kipub langema väga madalale.

Võitjad ja kaotajad. McKinsey Global Institute uuris ultramadalate intressimäärade mõju. 2007. aastast kuni 2012. aastani on euro­maade, Suur­b­ritannia ja USA valitsused tänu madalatele intressimääradele madalamatelt laenukuludelt ja keskpankade kasumi pealt kokku teeninud 1,6 triljonit dollarit. Suured laenuvõtjad, näiteks ette­võtted (mittefinantssektoris) säästsid madalamatelt võlakuludelt 710 miljardit dollarit.

Kuigi madalad intressimäärad on suurendanud Ühendkuningriigi ja USA ettevõtete kasumeid 2012. aastal 5%, ei ole see toonud kaasa suuremaid kapitalikulutusi, sest pankade laenustandardid on karmimad ja majanduse taastumine pole kindel. Samal ajal on kodumajapidamised kaotanud 630 miljardit dollarit puhasintressi­tulu. Kui nooremad kodumajapidamised on neto­laenuvõtjatena sellelt teeninud, on vanemad kodumajapidamised kaotanud olulise osa tuludelt oma intressi teenivatelt varadelt.

Kodumajapidamiste tulu kaotus on nõudnud pensionäridelt kulutuste kärpimisi ja need, kes valmistuvad pensionipõlveks, peavad kulutusi piirama ja säästma rohkem, et olla kindlad, et neil on, millest pensionipõlves elada.

Nullintressimäärapoliitika tähendab ka seda, et pensionifondide ja kindlustusseltside juhitavad portfellid teenivad oluliselt vähem, kui on lootnud.

Ilmselt on ka see põhjus, miks kunagi teise pensionisüsteemi käivitamise aegu jäi reklaamides kõlama vaade normaalsest (inimväärsest) pensionipõlvest, kui selleks raha koguda, aga viimasel ajal räägivad pensionifondide pakkujad aina sellest, et säästa tuleb aina rohkem ja pensionipõlves äraelamiseks ei maksa loota liiga palju teise pensionisamba säästudele.

Teine suur probleem kaasneb kapitali väärpaigutamisega ja finantsvõimenduse võtmise õhutamisega. Investeerimismaailm näeb nullintressimäärade kauem kehtimist suure õnnistusena. Kui ratsionaalne investor saab võtta ülimadalate intressimääradega laenu neljaks või viieks aastaks, olete oodatud kõikvõimalikke finants­tehinguid tegema, et saada tulu madalatest intressidest.

“Kui saad investorina võtta laenu 3 protsendiga ja teenida 6% tootlust, siis tagasihoidliku neljakordse võimendusega teenite kapitalilt 12% tootlust,” kirjutas Mauldin. Kaasmõju on aga see, et võimenduse võtmisega langeb riskivarade tootlus. Intressipoliitika tagajärjeks on riskiga võrreldes tootluste langus, eriti nendele, kes ei saa osa keerukamatest kõrgemalennulistele investoritele mõeldud instrumentidest. Wall Street teenib hästi ja muu rahvas kannatab kõrgemate riskide ja madalamate tootluste tõttu.

Föderaalreserv loodab tõsta finantsvarade vormis rikkust ja meelitada rikkaid rohkem kulutama, lootes, et ehk saab midagi ka keskmine investor ja töötaja.

Kui intressimäärad on madalamal intressimäära tavatasemest, muutub ettevõtetele ja investoritele mõistlikumaks kasutada raha finantstehinguteks, näiteks ettevõtete ostmiseks, mitte produktiivsuse tõstmiseks, näiteks tootmisvõimsuse suurendamiseks ja klientide ja müügikasvu pärast võitlemiseks. Miks jamada konkurentsi ja müügiga, kui palju odavam on võtta laenu ja osta konkurent ära? See on põhjus, miks 12 aastat madalaid intressimäärasid on paljud tööstus­harud sisuliselt duopolideks muutnud ehk oluliselt konkurentsi vähendanud.

“Mind ärritab arvamus, et Föderaalreservi akadeemikutest ökonomistide huvitava teooria rakendamine ja 12 inimest on võimelised tegema turust paremaid otsuseid raha väärtuse ja investeerimiseks sobiva keskkonna loomiseks,” kirjutas Mauldin.

Raha aeglane käibekiirus. Mauldin jätkas ­Dylan Griceiga Zerohedge’i kohta kirjutades, et majanduspoliitika otsustajad püüavad kontrollida muutujat, mida nad ei ole võimelised arvestama (inflatsioon) tööriistaga, millest nad ei saa täielikult aru (raha). Seda kõike keerukas süsteemis (majandus), kus on varjatud, mittejälgitavaid ja mittelineaarseid seoseid. See garanteerib, et hakkab juhtuma asju, mida ei peaks hakkama juhtuma. Selle võib lühidalt võtta kokku kui madala intressimäära tahtmatud tagajärjed.

Kolmas oluline teema on – mis hakkab juhtuma siis, kui raha käibekiirus pöörab kasvule? 1990. aastatel tegi USAs raha käibekiirus kõrg­taseme ja on sealtmaalt aina kukkunud. Praegu on raha käibekiirus kõigi aegade madalaima taseme lähedal.

Mingil hetkel hakkab raha käibekiirus kasvama. Et see on kukkunud, on lasknud USA keskpangal trükkida ilma inflatsioonita agressiivselt raha. Kui aga raha käibekiirus hakkab kasvama, võib ka inflatsioon kiiresti probleemiks muutuda.

“Keskpangad võivad tunda end mugavalt 2–3% või isegi 4% inflatsiooniga, kuid nad võivad end avastada oodatust palju kõrgema inflatsiooni ees,” jätkas Mauldin. “Janet Yellen (USA keskpanga järgmine juht) ütles, et on võimeline tõstma intressimäärasid, et inflatsiooniga võidelda, nagu seda tegi Volcker. Loodame, et ta ei pea seda tõestama.”

Kokkuvõtteks. Säästjate jaoks on lootus, et madalad intressimäärad ja tootlused ei jää väga pikaks ajaks kestma, kuna sellega kaotatakse liit­intressiefekti toimimiseks väga väärtuslikku ­aega.

Siiski on tarvis sama eesmärgi saavutamiseks madalas intressikeskkonnas millegi arvel enam säästa või tuua eesmärke alla. Keskpangad viljelevad säästjatele kahjulikku poliitikat.