Eestlane Iirimaal: õhus uus buum

Väikeettevõtjatena tegutsevate eestlaste käibed on vähenenud, osa nendest on pidanud alustama tegevust uues valdkonnas. Iirimaa sotsiaalsüsteem on aga see, mis ei lase inimestel vaesusesse kukkuda ning Eestiga võrdlust ei kannata. Turvalisuse ja tagav sotsiaalsüsteem aga ei tähenda seda, et iirlased ise oma riigijuhte armastaksid.

Reportaaž

"Lasevad oma riigi rappa ja lähevad siis Brüsselisse kõrgetele ametikohtadele," selline on esimene hinnang, mida kuulen, kui jõuan Iirimaale, et uurida, kuhu kinnisvara- ja pangakrahhi läbi teinud riik on Eesti maksumaksja käendatud abipaketi toel jõudnud. Ütlejaks on bussijuht Dave, kes roolib oma rohelist Dublin Coachi niisama hullus tempos kui lilla võluribussi juht Harry Potteri filmis.

Lakkamatult lobisedes ja iga piletiostjaga asja tehes näitab Dave kiiresti kätte, et Ida-Euroopast tulijaile on Iirimaa võimaluste maa ka IMFi ja ELi nõutud kärpekuuri järel. Dave'i bussis on töölise tunkedes vanem mees Rumeeniast, neiu Lätist ja poola aktsendiga mees, kes ütleb end samuti bussijuhi olevat.

Kardinakaupmees tagasi ei tule

Äripäeva esimene peatus Iirimaal on 2006. aastal Eestist ära kolinud Eduard Voltshkovi juures, kes peab Viljandi-suuruses Newbridge'is kardinate ja ruloode kauplust. Kliendid on parajasti leti ääres.

"Mina ei näe praegu mingisugust mõtet tagasi minna," räägib Eduard sõbralikul moel, kui on kliendid ära saatnud, ehkki majanduse buumiajaga võrreldes on kardinate paigaldust ja mõõtmist 50-60 tunni asemel praegu ehk 10 tundi nädalas. "Siin tuleb lihtsalt ära tiksuda, kuni ajad paremaks lähevad."

Kunagi nelja müüja ja kolme tehasetöölisega toiminud iirlase ettevõttest on saanud Eduardi ühemehefirma, mis saab arved "enam-vähem makstud".

Hiljuti on ta appi palganud tööd vajanud Eesti neiu Lili. Too on tänavalt tuppa aidanud koera, kes tänulikult põrandal vänderdab.

Poodi on asja teinud ka ehitaja Jaanus Väli. Kui Eduard tögab, et tööd on ehitajal heal juhul kahel päeval nädalas, Protestib ehitaja häälekalt. "Kevade poole hakkab täiega pihta," õiendab ta.

Palgad on langenud

Kinnisvarahinnad on põhjast läbi ja vahepealse ehituspausi järel on jälle tekkinud nõudlus uute pindade järele. Palganumbriks nimetab Jaanus pinnimise peale ehituse oskustöölisele 500-800 eurot nädalas buumiaegse 850-1000 euro asemel.

Kärbete kohta küsides jõuab jutt kiiresti sotsiaaltoetuste peale, mis on Iirimaal kriisi ajal vähenenud, kuid Eestiga võrdlust ei kannata. Kui varem sai töötu abiraha üle 200 euro nädalas, siis nüüd on summa 188 eurot ja seda kas või elu lõpuni välja. Lisaks on hulk eluaseme- ja muid toetusi, ehkki varasemast väiksemas mahus.

"Turvatunne on, et riik toetab, kui midagi peaks juhtuma," ütleb Eduard.

Miinimumpalga üle puhkeb vaidlus, kuid lõpuks selgub, et see on kriisi ajal hoopis tõusnud ja on praegu 8,65 eurot tunnis.

"Kui Eestis tõstetaks miinimumtunnitasu vähemalt viie euro peale, hakkaksid ka maksud riigikassasse tõusma ja sotsiaalsüsteem oleks parem," arutleb Eduard.

Abipaketi pitsitust ei tunne

Ettevõtjana Eduard IMFi-ELi abipaketist erilist pitsitust pole tundnud. Samasuguse hinnangu annab järgmisel päeval ka Harry Laanisto, kes müüb Dublinist umbes 20 km põhja poole jäävas aianduskeskuses puitmaju.

"Maksud on siin väga leebed," räägib Laanisto oma näidismajade linnakus sisse seatud kontoris, mille teeb eriti õdusaks katusele rabisev vihm ja hubisev elektrikamin.

Laanisto toob näiteks käibemaksu, mis on vaid 13,5%, kui lõpptoote hinnast on vähemalt 60% töö hind. Muidu on käibemaksu määra Iirimaal kriisi ajal kergitatud 21 protsendilt 23 protsendile. Ettevõtte tulumaksu määr 12,5% on jäänud samaks. Leebeks nimetab 14 aastat Iirimaal elanud mees ka Iiri maksuametit - väikefirmafirma, millest kriisi ajal on peremehe sõnul saanud "väga väike firma", maksab käibemaksu kord kvartalis.

"Kõik läheb väiksemaks, majad lähevad väiksemaks ja müüme vähem," kirjeldab Laanisto kriisi mõju. 2009. aastaga võrreldes on müük vähenenud 85%. Toonase 120 maja asemel läheb praegu aastas kaubaks ehk 30-40 maja, ehkki võrrelda on raske, kuna maju on igas mõõdus. Parematest aegadest kõneleb Iirimaa kaart kontori seinal, kus müüdud maju märkivaid nööpnõelu on pikitud üle riigi.

Majandust pidurdab suur võlakoorem

Laanisto kurdab, et puitmajaäri piduriks on iirlaste suur võlataak. Buumi ajal osteti laenuga majad, mille hind on nüüd poole võrra kukkunud, laen aga ikka alles täismahus üleval. Inimestel pole kindlust, mis saab edasi. Ei taheta isegi enam oma majade eest hoolitseda ning kui puitmaju ostetakse, siis uuritakse, kuidas saab neid lahti võtta ja transportida, kui kolimiseks peaks minema. Ja hinnaga tingitakse.

Pangad pole inimesi kodudest välja tõstnud, kuna praeguses turuseisus pole ka pankadel majadega midagi peale hakata. Laene on ajatatud ja lepitud sellega, et inimesed tasuvad vaid intresse. Laenude mahakandmist on pangad püüdnud vältida, kartes, et sellisel juhul lõpetavad laenu tagasimaksmise ka need, kes seda seni teinud on.

Laanisto usub, et varsti hakkavad pangad majalaene siiski vähemalt osaliselt kustutama. See tooks uue hingamise ka tema ärile. Esimestest juhtumitest ongi lehtedes juba juttu, niisamuti kui Iirimaal uute seadustega lihtsustunud esimestest eraisiku pankrotiprotsessidest.

Väikefirmadel raske laenu saada

Suur hapude laenude hulk Iiri pankades, mis IMFi andmeil küünib laenuportfellist 26%-le, pärsib ka uute laenude andmist. Eriti raske on laenu saada väikestel firmadel, mis närvutab majanduse toibumist. Laanisto ütleb, et tema oma äris kohaliku pangalaenuga üldse ei rehkendagi. See võib olla üks põhjus, miks firma on suutnud püsima jääda.

Veel üks eestlane, kellega Äripäev Dublinis kohtub, pole aga jäänud ära ootama kinnisvarasektori toibumist. Arvo-Jürgen Rägastik on vahetanud ametit ja töötab marketingi alal. Ta on nüüd ise enda tööandja, kellel on käivitamisel ka ekspordi ja impordiga tegelevad firmad.

"Üks uks sulgub ja teine avaneb," nendib ta kohtumisel uhiuue hotelli baaris, mille kõrval haigutab alles täis ehitamata krunt nagu pommiauk. Siit ei jää kaugele ka kinnisvaraarendus, kuhu firma, kus Rägastik varem töötas, uksi ja aknaid vahendas. Kui sealt õhtusel ajal mööda sõita, on näha, et alumiste korruste aknad on pimedad.

Hea ümberõppe ja ettevõtlustoetuste süsteem 

Rägastik kiidab Iiri ümberõppe ja ettevõtlustoetuste süsteemi, millest - nagu reisi ajal kuuleme - on kasu saanud ka Limerickis fotograafiks ümber õppinud Tarmo Tulit.

"Siin on töökoolitused, maksuvabastused alustavatele ettevõtetele (kuni kaks aastat - toim), toetused, kui võtad juba teisi enda heaks tööle, toetused eksportivatele firmadele," loetleb Rägastik.

Tulit, kellega kohtume Delli tehase lahkumisest ränga hoobi saanud Limerickis, püüab samuti oma firmat käima saada.

"Annan sellele veel ühe proovi," teatab 2001. aasta kevadest Iirimaal elanud noor mees rõõmsalt, unistades lisaks tööotstest Londonis ja Madridis.

LISALUGU

Palgad on väiksemad

Kui uurin Iirimaal, kuidas IMFi ja ELi abiprogrammi ajal palgad on muutunud, ütleb Iirimaa läänekaldal Limerickis töötav Reelika Miina, et hotelli keskastme juhina tuli tal leppida 5% suuruse palgakärpega. Peale selle on olnud maksutõusud.

"Palgalehelt on näha, et 100-150 euro võrra on maksud sissetulekut vähendanud," ütleb Tartust pärit ja varsti 10 aastat Iirimaal elanud noor, avaldades, et nädalapalk on tal alanenud 367 eurole.

Dublini Trinity College'i füsioterapeut Karita Saar Cullen, kes meie kokkusaamise teisel minutil teatab mulle särtsakalt, et teeb pilatest ka Iiri keskpangas (manades mu kujutlusse Eestit väisanud Iiri keskpanga juhi), rehkendab oma pere tulude vähenemiseks 20%.

Erasektoris on palgad vähenenud 15%, räägib ta oma abikaasa näitel. Ise riigi palgal olles pole tal palka kärbitud, kuid maksud on tõusnud.

10-35% suurust palgakärbet möönab Dublinis ka kohaliku optikaketi üht kauplust juhatav Margus Väli, kelle sõnul on palgad siiski vaikselt juba taastuma hakanud.

Iiri valitsust nõustav endine IMFi tippametnik Donal Donovan ütleb, et avalikus sektoris on palgad alanenud umbes 15%. Erasektoris on langus suurem, kuid veelgi suuremat langust on ära hoidnud iirlaste väljaränne. Töötus riigis on 12,1%.

LISALUGU

Iiri on ikka madalate maksude maa

ELi ja IMFi abipaketi järel on Iirimaa maksukoormus ikka alla Euroopa Liidu keskmise, 32% SKPst. Ettevõtte tulumaks on jäänud 12,5% tasemel muutmata.

Iiri valitsus pole andnud järele välissurvele vähendada rahvusvaheliste suurkorporatsioonide võimalusi Iirimaa kaudu makse optimeerida.

"Ma ei arva, et Iirimaa midagi ühepoolset teeb enne, kui pole rahvusvahelist kokkulepet," räägib konsultatsioonifirma Ernst&Young maksuosakonna juht Dublinis Kevin Mcloughlin.

Atraktiivsuse lisamiseks on Iirimaa kehtestanud maksulae kõrgepalgalistele välisekspertidele, kelle kohalolek on eriti oluline firmade käivitamise faasis.

"Sellega tunnistatakse võtmeisikute tähtsust ettevõtte asukoha valikul," ütles Mcloughlin.

Järsult on vähenenud kinnisvarasektori osatähtsus maksutuludes. Buumi ajal maksustas valitsus müügitehinguid, mis tagas priske tulu, kuni hinnad püsisid kõrged ja ostjaid jagus. Nüüd on selle asemel kehtestatud iga-aastane varamaks, mis arvutatakse vara väärtuselt.

220 000 eurole hinnatud maja pealt on maks umbes 400 eurot, tõi näite Trinity College'is töötav Karita Saar Cullen.

Uue maksuna jõustub tulevast aastast veemaks - seni pole iirlased vee ja kanalisatsiooni eest midagi maksnud. Lisandunud on universaalne sotsiaalmaks, CO2-maks ja hulk n-ö vargsi tõusnud makse. Rääkimata alkoholi, tubaka ja kütuseaktsiisi tõusust.

KÜSITLUS

Miks eestlased Iirimaalt koju ei kipu?

Eduard Voltshkov, kardinapoe omanik:

Mina ei näe praegu mingisugust mõtet tagasi minna, siin tuleb lihtsalt ära tiksuda, kuni ajad paremaks lähevad. Siin on paremad võimalused ja teine elatustase. Miljonär näeb pubis välja nagu iga teine.

Jaanus Väli, ehitaja:

Lugesin Eesti ajalehest, et odavtööjõudu pole, tegi vihaseks. Tööjõud on tööjõud. Siin sellist asja ei kuule. Mina Eestisse tagasi ei kipu. Kui, siis vanaduspõlve pidama. Suviti.

Harry Laanisto, puitmajade müüja:

Oleme Eesti tarnijatega jõudnud teatud kvaliteedini selle 10 aastaga, pole nii lihtne hüpata kuskile mujale. Istume ka maja otsas kinni, ei saa müüa ja maha jätta ei tahaks.

Tarmo Tulit, fotograaf:

Tahaks kolida pigem sinna, kus fotograafi jaoks rohkem midagi toimub, Londonisse näiteks.

Reelika Miina, hotelli keskastme juht:

Ei tea kas julgeksin enam Eestisse tulla. Uuesti nullist alustada. Eesti keel - kas ma hakkama saan. Ja mul on siin boyfriend.

Arvo-Jürgen Rägastik, ettevõtja:

Eestisse meelitaks tagasi suhtumise muutumine, kuidas kodanikega käitutakse. Praegu annavad siin tooni perekonnad, kes on end Iirimaaga sidunud.

Karita Saar Cullen, füsioterapeut:

Ma olen oma tööga väga rahul, mu mees on oma tööga väga rahul, mu lapsed on kooliga väga rahul. Kui sellised põhiasjad on paigas, siis niisama ei rända kuskile.

Margus Valt, optikapoe juht:

Me ei julge koju Eestisse minna. Me oleme selle mõne aastaga ära harjunud, et siin on turvaline seljatagune. Meid ei jäeta tänavale.

Äripäeva ajakirjaniku ja fotograafi Iirimaa sõidu kulud kattis Euroopa Komisjon.