Palju me sõltume Putini gaasist?

Euroopa Komisjoni asepresident Olli Rehn usub, et Euroopal ei tasuks kehtestada Venemaale uusi piiranguid, kui just konflikt Ukrainas ei eskaleeru. „Mitte ükski terve mõistusega eurooplane ei taha näha majandussanktsioone,“ ütles ta eile.

Märtsis otsustati Brüsselis kehtestada viisakeeld ja külmutada mitme Venemaa ja Ukraina ametniku varad, kuid viimasel ajal on Euroopa Liidu riikide pealinnades aina rohkem juttu, et olukorda ei peaks enam halvendama ning uusi sanktsioone kehtestama. Kardetakse „gaasisõda“, mis toimus 2009. aastal, kui Venemaa katkestas gaasitarned Ukrainasse kaheteistkümneks päevaks. ELi riikides arutatakse aktiivselt sellise olukorra võimalikke tagajärgi täna.

„Kui palju me sõltume Putini gaasist?“ küsib ajakiri Der Spiegel. Saksmaa kantsler Angela Merkel on öelnud, et kavatseb energiapoliitika üle vaadata, aga majandus- ja energeetikaministri Sigmar Gabrieli hinnangul ei ole Venemaa gaasile hetkel mõistlikke alternatiive. Majandusteadlased, analüütikud ja eksperdid on avaldanud sel teemal vastakaid arvamusi.

Saksamaa nädalalehe hinnangul kaitseb Kanada peaminister Stephen Harper Euroopale alternatiivi pakkudes oma riigi ärihuve, tema huvides on tagada Euroopas nende vedeldatud maagaasi ja naftatankrite kasv juhul, kui Venemaa oma kraanid kinni keerab. USA on teatanud kavatsusest alustada LNG tarneid Euroopasse, aga see ilmselt ei juhtu enne 2016. aastat, sest täna ei ole USAs ekspordiks tehnilisi võimalusi, märkis Der Spiegel. „Täna me sõltume Venemaa tarnetest palju vähem, kui kunagi varem ning oleme ise võimelised ennast üleval pidama umbes nädal,“ märkis Euroopa Komisjoni energeetikavolinik Günther Oettinger. „Need teated vastavalt tegelikkusele, kuid on samas petlikud,“ kirjutab Der Spiegel. „Kõik sõltub ajapiirangutest.“

Kui Merkel räägib energiapoliitika ülevaatamisest, siis ta viitab pikaajalise poliitilise strateegia muutmisele. Energeetikaminister Gabriel aga arutab gaasitarnete teemat oma Norra kolleegi Tord Lieniga, mõeldes kõrgetele hindadele lähiaastatel ja aastakümnetel.

Paljud analüütikud usuvad, et lühiperspektiivis alternatiivi Venemaa gaasile Euroopas ei ole. Eelmisel aastal importis EL Venemaalt 125 miljardit kuupmeetrit maagaasi ehk 27% oma vajadustest. Ükski teine riik ei saa korraldada tarneid sellistes kogustes sellise aja jooksul. "Ei ole piisavalt vaba tootmisvõimsust,“ sõnas Commerzbanki toormeanalüütik Eugen Weinberg. „Ei ole võimalik tootmist suurendada üleöö. See võtab aega nädalaid, kui mitte kuid.“

Norra, kes on ELile suurim gaasitarnija pärast Gazpromi, võib hetkeks suurendada pakkumist 130 miljonile kuupmeetrile päevas. See on peaaegu sama palju, kui tuleb Venemaalt, kuid Norra gaasifirma GASSCO juht Bordal Brian ütles, et nad suudaks säilitada sellise taseme vaid mõneks päevaks. LNG-d võivad pakkuda ka teised riigid, nagu Katar ja Liibüa, kuid on ebaselge, kui palju tankereid nad suudavad transpordiks pakkuda. Teoreetiliselt suudavad Euroopa gaasihoidlad mahutada 193 miljardit kuupmeetrit vedelat maagaasi. Praegu on need 46% täis, ja kui ELi nõudlus kasvab järsult, siis nad saavad tühjaks mõne kuuga.

„Me ei ole veendunud, et peaks otsima alternatiivseid gaasitarnijaid, aga kui Venemaa keerab homme kraanid kinni, siis tekib Euroopal tõsine probleem,“ kirjutab Der Spiegel. „Selline risk kasvab tarnete suhtes, mis tulevad Euroopasse Ukraina kaudu. Kiievi võlg Gazpromi ees on umbes 1,6 miljardit dollarit ja lähitulevikus võib Venemaa Ukraina võrgust välja lülitada."

Saksamaa eksperdid kardavad, et Kiiev võib hakata kasutama Euroopa gaasitransiiti, nagu on juba varem juhtunud. Sel juhul võib Venemaa vähendada pakkumist, mis ähvardab Euroopat katastroofilise gaasimahu langusega.

Umbes 50% Venemaa gaasist, mida tarnitakse ELi ja Türki, läbib Ukraina territooriumit, kuid selle saab suunata ka Ukrainast mööda. Kasutamata tootmisvõimsusi on ka Nord Streamil, mis kulgeb mööda Läänemere põhja. Samuti gaasitransiit Valgevenes ja Blue Stream gaasijuhe, mis on Musta mere põhjas. Aga isegi sellel suunamisel on keerukaid tehnilisi probleeme.

Gaasi ärakukkumisel võib langeda tööstustoodangu maht. Gaasiküttega elektrijaamad on väga olulised selleks, et kompenseerida pinget elektri tippkoormuse ajal. Elektrijaamadel, mis töötavad söe- ja õliküttega, tuleb minna üle võimsuse piiride, mis mõjutab omakorda negatiivselt kliimat ja eeldaks suuri ressursse. Euroopas pannakse järk-järgult tuumajaamasid kinni ning paljudel mandririikidel on plaanis lähitulevikus loobuda tuumaenergiast. Eksperdid usuvad, et gaasitarnete peatamine on äärmiselt ebatõenäoline, sest see toob mitmeid miljardeid dollareid Venemaa tuludesse. Euroopal ei ole selles olukorras valikut - kui naftanõudlust saab rahuldada teistest allikatest, siis gaasi puhul see ei tööta.