Sanktsioonid Venemaad ei muuda

Moskva üllatavalt jõulised vastusanktsioonid, millest kannatavad Venemaa oma tarbijad, on ­Sutela sõnul väga enesekindla režiimi otsus.

Kui EL sanktsioone arutas, oli Soome vaoshoituma kursi poolt. Soome Venemaa naabrina justkui ei jaga Balti riikide ja Poola hirme?

Oleme targemad. (Naerab.) Me arvame, et oleme näidanud, et oskame Venemaa kõrval hakkama saada mistahes oludes. Isiklikult arvan, et Putin on ­Venemaale praeguses olukorras parim juht, järgmine tuleb hullem.

Mis mõttes?

Järgmine on natsionalistlikum, tagurlikum ja riigikesksem. Ta arvab, et Putin tegi suure vea, kuna polnud piisavalt järjepidev ega tugev. Läks liiga palju läänega kompromissidele. Ja ma ei arva, et sanktsioonide poliitika võib Venemaal tuua positiivse poliitilise muutuse. Ma ei näe selleks mehhanismi ega poliitilisi jõude. See on ka kogu Soomes üsna levinud arvamus.

Mis siis tulemuse annaks?

Mitte midagi.

Et laseme lihtsalt ...

Ei. See ei tähenda, et sanktsioone poleks vaja. Aga pole mingit moodust, kuidas sanktsioonid sunniksid Venemaad oma välispoliitikat muutma. Ma ei usu seda. Kui neil mingi mõju on, siis pigem negatiivne. Aga midagi tuleb teha, me ei saa lasta Venemaal lihtsalt okupeerida rahumeelset naaberriiki. See, et midagi tuleb teha ja mis on tagajärjed, need on kaks eri asja.

Mida Venemaa president Vladimir Putin tahab? Kus ta peatub? Kus ta saab peatuda?

Ma kardan, et venelased tõesti arvasid, et Ukrainast saab Euroopa Liidu riik, NATO liige ja et Sevastopolis hakkab kihama USA sõjalaevadest. Miski sellest ei pea paika. Kõik, mis nad tegid, rajanes ekslikul analüüsil. See lükkas käima protsessi, mida keegi ei suuda kontrollida. Ida-Ukraina separatistid sõltuvad Venemaa abist, kuid see ei tähenda, et nad on Kremli kontrolli all. Niisamuti teevad ukrainlased iseseisvaid otsuseid. Ma ei näe praegusest olukorrast prognoositavas tulevikus väljapääsu. Putin ei saa lõpetada Ida-Ukraina võitlejate toetamist. See oleks ta poliitiline lõpp. Olukord läheb halvemaks. Ja ma olen väga mures ka selle pärast, mis toimub Ukraina majanduses. Oleme (EL – toim) de facto lubanud, et toetame Ukraina majandust. See võib minna väga kalliks.

On lääs selleks valmis?

Jälle – teist võimalust ei ole. Kas tahame Ukrainast miljoneid põgenikke Helsingisse ja Tallinna?

Lääs üllatus Venemaa sanktsioonide ulatusest.

Jah, sest see on nii ilmselt Vene enda tarbijate vastu.

Millest see kõneleb?

Aastatuhande alguses oli Putini poliitiline toetus tihedalt seotud Venemaa majanduskasvuga, praegu see enam nii ei ole. Putin näib mõtlevat, et kuna ta populaarsus johtub poliitikast või geopoliitikast, on ta nüüd piisavalt tugev, et teha otsuseid, mis kahjustavad valijate majanduslikke huve.  See oli sellise režiimi otsus, mis on hämmastavalt enesekindel. Me ei ole veel näinud arvamusküsitlusi pärast sanktsioonide kehtestamist, kuid pole ka kuulnud tugevast poliitilisest vastuseisust neile otsustele. See on inimeste ja režiimi koondumine natsionalistlikul, eeldataval või väidetaval enesekaitse eesmärgil meie vastu.

Olete varem öelnud, et Putin improviseerib.

Arvan, et ta kõhkleb. Ta tegi analüüsis maailmas toimuvast fundamentaalse vea, kuid  on piisavalt tark, et analüüsis kahelda. See teeb otsustamise raskeks.

Kas Balti riigid peaksid muretsema?

Ma ei arva seda. Balti riikidega on Venemaa mõtlemises alati teiste endiste Nõukogude Liidu riikidega vahe sees olnud. Venemaa suuremad huvid on Kesk-Aasias.

NATO kaitse?

See on parim kindlustus, mis on võimalik, aga ... olen püüdnud jälgida USA diskussiooni Ukrainast ja mulle teeb muret end realistideks nimetavate vabariiklaste tugev kalduvus aktsepteerida ja mõista, mida iganes Putin teeb. Kui USA saab vabariiklasest presidendi, on suur tõenäosus, et see inimene on isolatsionistlikum. Ja (demokraat – toim) Hillary Clinton nimetab oma uues paksus raamatus Venemaad vaid korra. Selline president kavatseb ta olla. Mulle teeb väga muret, et Washingtonis on nii vähe arusaamist ja nii vähe huvi Euroopa asjade ja Venemaa vastu. Aga seda on mulle öeldud, et Varssavi pärast USA sõtta ei lähe.

Kas lääs saab Putinit mõjutada oligarhide kaudu?

Ei. Ei. Ei. See on väga vale analüüs Venemaa eliidist. Putin ei sõltu oligarhidest, oligarhid sõltuvad Putinist. Seda on neile näidatud nii, et pole kahtlust. Mõelge Vene riigi tegevuse pärast kannatanud Hodorkovski, Berezovski, Gussinski peale. Inimestele, kes elavad kapitalistlikus ühiskonnas, on loomulik mõelda, et omanikud on kõige olulisemad (naerab). Venemaal nii ei ole.

Sanktsioonidega saab kahjustada majandust, kuid ei muuda Venemaa välispoliitikat. Isegi venelased, kellest seda ei arvaks, on veendunud, et Krimm on iidne Venemaa osa, ehkki on seda vaid 200 aastat. Mõeldakse Tšehhovi terminites. Kui me ei aktsepteeri Krimmi annekteerimist, oleme Venemaa vastased. Seis, kus keegi ei saa võita.

Kas Venemaa suudab asendada lääne kaubad ja kapitali?

Venemaa põllumajandus võiks toota paljut, mida seni ei toodetud, sest sektor on olnud unaruses. Kõik võtab aga aastakümneid aega.

Kapitali, ma arvan, on võimalik saada ka Venemaalt. Majanduses on suured säästud. Paljusid  investeeringuid rahastab juba praegu valitsus kas riigi kontrolli all firmade või riigi kontrolli all pankade kaudu. On ka riigi kontrolli all keskpank, mis suudab raha luua. Võib muretseda, mis saab rubla vahetuskursist, aga kapitali liikumisele saab kontrolli kehtestada. Majanduse rahateenimise võime on väga tsentraliseeritud ja kontsentreeritud.

Kindlasti püütakse ka kapitaliturgudele kehtestatud juurdepääsupiirangutest mööda hiilida.

Hiinlased samas pole eriti huvitatud Venemaale investeerimisest. Venelased müüvad neile ressursse ka ilma investeeringuteta. Nn BRICS riikidesse kui läänele arvestatavasse alternatiivi ma eriti ei usu.

Kuidas ikkagi keerulise naabri kõrval elada. Soome endine president Mauno Koivisto tavatses öelda, et Soome idee on ellu jääda.

Ellu jääda ja võimalikult palju Venemaa rahast osa saada.

Kas praegu toimuv tekitab umbusku Vene raha vastu? 

Rosatomi tuumaprojekt võib saada poliitilise tagasilöögi, teisalt räägib kogemus Prantsuse reaktoriga selle poolt. Ja väidetavalt on Soomes tavatult palju müügitehinguid venelaste villadega.

Kui Venemaa endasse pöördub, milline on mõju Balti regioonis?

See võib tähendada välismaalaste suuremat huvi investeerida otse Venemaale, mitte enam näiteks Läti kaudu.

 Kui kaua peab vastu Euroopa solidaarsus?

Ma arvan, et solidaarsus kukub kokku, kui inimesed mõistavad, et sanktsioonide poliitika Venemaa käitumist ei muuda. Euroopa ei pööra Venemaa vastu, vaid otsustab, et Venemaa pole tegelikult nii tähtis. Tähtis on võimalus energiakandjaid osta.

Praegu oleme pingete kasvu faasis. Mis saab edasi?

Ma arvan, et elame juba status quo’s. Krimm jääb Venemaa osaks. Osa Ida-Ukrainast jääb meenutama meile Põhja-Iirimaad, kus madala intensiivsusega vägivald jätkub. Venemaa ei anna separatistidele liiga palju toetust ja lootust, kuna nad ei saa Ida-Ukrainat endale lubada. See oleks majanduslikult liiga kulukas. Meile tähendab see aga soolast arvet.

Kuidas näete toimimas Ukraina assotsiatsioonilepingut ELiga?

Ma ei näe sellel Ukraina jaoks mõtet. Nad peavad üle võtma ca 80% ELi seadustest, kuid neil ei ole ELiga liitumise perspektiivi.

Kas ELi ühtsus on muutnud Putini suhtumist?

Enne ta arvas, et eurooplased ei suuda kokku leppida, nüüd ta mõtleb, et ­eurooplased suudavad kokku leppida vaid selles, et on Venemaa vastu.

Kas Euroopa on valmis kaitsekulutusi suurendama?

Ei usu. Kui ameeriklased materiaalselt ja ka mentaalselt Euroopast välja tõmbuvad, alles siis kerkib see küsimus päriselt üles. Võimekuse loomine, mida tegelikult vaja on, on väga kallis.

Kuhu on jõudnud Soome NATO debatt?

Arvamused on, debatti ma ei näe. Teema muutub väga tähtsaks vähem kui 10 aasta jooksul, kuna Hornetid (hävitajad – toim) jäävad vanaks ja uued maksavad väga palju. Soome vajab õhuruumi kontrollimiseks vähemalt 60 lennukit. Arutatud on koostööd Rootsiga, aga see on seni võimatu, kuni kasutatakse erinevaid lennukeid. Rootsi tahab kodumaist lennukitootmist elus hoida.

Soome hindab praegu, kas julgeolekuolukord Euroopas on muutnud. Niipalju on Soome seisukohast muutnud, et meid ei võetaks enam NATO liikmeks, kui me kavatseks seda taotleda.

Kuidas?

Sest paljude NATO liikmete julgeolekuolukord halveneks Soome liitumisest.

USA endine välisminister Henry Kissinger pakkus Ukrainas lahendusena n-ö finlandiseerimist.

Vanahärra on üldistades ajaloo kohta paar asja unustanud. Soome välispoliitika tuum teise maailmasõja järel seisnes selles, et liikuda sammhaaval lääne ja suurema suveräänsuse suunas.

Parim, mis me Ukraina heaks majanduslikult teha saaksime, on vabakaubandus Venemaaga. Ukraina sõltub kaubandusest nii ELi kui ka Venemaaga. Kui ELi vabakaubandusleping Venemaaga oleks võimalik, teeksime ukrainlastele suure teene ja see võiks olla ratsionaalne sisu härra Kissingeri jutule. Praegu see poliitiliselt võimalik ei ole.

Kas Soome valitsus leevendab sanktsioonide mõju?

Jah. Räägime neljandikust Soome toidukauba ekspordist, umbes 400 miljonit eurot. Ettepanek on edasi lükata tänavu plaanis olnud põllumajandustoetuste vähendamine 50 miljoni ­euro võrra ja väike summa on ekspordi edendamiseks. 

Omamoodi paradoks – Soome on püüdnud ­Venemaaga paremini läbi saada, nüüd ollakse üks riike, mis enim kannatab.

Kõige rohkem kannatab Leedu. Soome osales ELi otsuse tegemisel ja nii ei ole põhjust, miks Venemaa peaks vahet tegema. Soome pole üritanud Venemaaga eraldi läbi rääkida. Ka sellist ettevõtete lobi pole olnud.

Mida ettevõtjatele soovitate?

Ma ei soovita kellelgi Vene turult lahkuda.

Kes on kes

Pekka Sutela

Sündinud 1951Riigiteaduste doktor, praegu Lappeenranta tehnikaülikooli praktika professor, Aalto ülikooli kaubanduskõrgkooli dotsent ja Pariisi Sciences Po ülikooli külalisprofessorKeskendunud kogu oma karjääri jooksul Nõukogude Liidu ja seejärel Venemaa majandusarengu ja -poliitika uurimisele. Avaldanud hulga raamatuid ja artikleid, on nõutud ekspert nii kodu- kui ka välismaal.1990–2011 töötas Soome Pangas1998–2009 oli Soome keskpanga siirdemajanduste uurimisinstituudi (BOFIT) juht ja hiljem nõunik.Töötanud õppejõuna Helsingi ülikoolis, teadurina Soome Teaduste Akadeemias, olnud külalisteadur Birminghami ülikoolis ja Kölni Venemaa ja Ida-Euroopa ­uuringute instituudis.