Suurtööstur alla ei anna

Kohtume temale kuuluvas Toosikannu puhkekeskuses Raplamaal, Käru vallas. Tänavu Äripäeva rikaste topis kolmanda koha hõivanud Piilmann osutub ootamatult avatud ja sõbralikuks. Piilmann ise ütleb, et ei tea, miks selline kuulsus temaga kaasas käis, ent mäletab artikleid ja teab ka inimest, kes nii väitis.

"Kui me küsisime, et miks sa seda rääkisid, ei oska ta seda vist tänase päevani seletada," meenutas Piilmann. Tema hinnangul soodustas sellise maine teket aeg. 93. aastal kütuseäri ajades oli Eestis tema sõnul tunda väljapressimisi ja tugevat maffiahõngu. "Pikarod püüdsid igasuguseid maffiamehi," ütleb ta. Ta lisab, et ilmselt aitas sellisele mainekujundusele kaasa ka see, et äripartnerid olid mõlemad maadlusringkondade inimesed, kes tihtilugu olidki toona halva või musta kuulsusega.

Kirjalik äriplaan

Ärigeeni päris Piilmann oma emalt, kes töötas korraga kahel kohal: haiglas õena ja õmbluskombinaadis kudujana. Kuna aga pojad oli vaja üles kasvatada ja koolitada, korjas ema kokku nii enda õunaaia saadused kui ka ostis kokku naabrite õunad. Laadis need LAZ-bussi ja müüs Leiningradi turul maha. Ka Piilmann ise käis aeg ajalt ema abistamas. Nii võiski tänast VKG suuromanikku toona näha Venemaa turul õunu või lambavilla müümas.

Aastaid hiljem alustas Piilmann oma ärimeheteed hoopis seakasvatajana. Äri käivitamiseks hakkas ta valmistuma juba nõukogude sõjaväes, teenides aega Läti õhukaitseväes. Koos kahe sõbraga, kellest üks teenis Ukrainas ja teine Tšehhis, vahetasid nad suure kodumaa teenimise ajal kirju, mida võib nimetada ka äriplaani koostamiseks. Neis kirjades arutati läbi, mis loomi ja kuidas hakatakse pärast sõjaväeteenistust kasvatama.

Seakasvatus oli detailideni läbi mõeldud. Märksõnaks oli efektiivsus. Näiteks arvutasid noored mehed välja õige põranda kalde, et oleks vähem tööd sigade järelt koristamisega. Kõik mis vaja valgus renni, mis omakorda puhastati elektriliste vahenditega. Samuti arendasid nad välja meetodi kuidas sead vaid kolme kuuga tapakõlbulikuks kasvatada. Sigala asus 10 kilomeetri kaugusel Tartust, Väägveres. Kui tavaliselt otsivad noored tudengid meeleheitlikult ühikakohta, rentisid nemad terve talumaja, kus elati ja hoolitseti põrsaste eest.

Soov saada loomaarstiks

Sigadekasvatamise kõrvalt käisid noored ettevõtjad tänases Eesti Maaülikoolis. Kõik kolm soovisid saada veterinaarideks. Nii enne kui ka pärast loenguid toimetati rõngassabadega. "Olime võrdlemisi edukad. 1986. aastal oli kõige parem auto Lada 08 ja 09 ning me suutsime need autod endale osta juba ühe aasta teenistusega," meenutab Piilmann. Seakasvatusest jõuti kütuseärini, kus Piilmann teenis ka oma esimese miljoni. 1997. aastal jõuti juba riigile kuulunud Kiviterini, mis erastati ning mille kohale on praeguseks kerkinud Viru Keemia Grupp. 

Ärimaastik 1990ndate alguses ja täna on Piilmanni sõnul erinev, ent ühtaegu sarnane - täna äri ajades ilmselt maffiamehi ei kohta, ent muus osas on äri ikka samasugune. "Et edukas olla pead selgelt välja ütlema, mida sa tahad ning oma lubadustes olema aus ja neist kinni pidama," annab Piilmann nõu. 

Piilmanni lähedal seisvad ärimehed iseloomustavad teda kui meest, kellega niisama lihtsalt midagi ei saa. "Otsustele jõutakse läbi põhjalike läbirääkimiste," räägib praegune VKG kaasomanik Ants Laos. Ta märgib, et Piilmann arvestab kõikide argumentidega, ent peale peab jääma kõige mõistlikum otsus. "See on meid koos hoidnud. Vaadake mis toimub Eesti firmade aktsionäride hulgas. Me arutame kõik argumendid läbi väga põhjalikult ja hoolikalt ja alles siis teeme ühise otsuse," lausub Laos. 

VKG juhatuse esimehe Priit Rohumaa sõnul ei ole VKG omanikud just kõige lihtsamad inimesed, ent edukad inimesed ongi tema sõnul veidi ekstravagantsemad. "Nad ei ole kõige lihtsamad, aga mis nad on, nad on väga head tööstusinvestorid. Kõigi osapoolte vahel on tekkinud usaldus ja see on kõik hädavajalik olnud. Iga meie järgmine samm on olnud suurem kui eelmine. Nii ongi suhteliselt halvas seisus erastamisele läinud ettevõttest saanud firma, mis suudab niivõrd suurelt investeerida," räägib Rohumaa. 

End ärimehena iseloomustades ütleb Piilmann, et ta ei ole allaandja tüüp. "Mida ma tahan ära teha, selle olen põhimõtteliselt suutnud ka ellu viia," lausub ta. Kõige edukam äritehingut ta esialgu tuua ei oskagi, ent nendib, et kui järele mõelda, siis oli selleks ilmselt keemiaettevõtte Kiviter erastamine.

Hingelt maadleja

Piilmanni kõige pikaajalisem sõber ja äripartner on Elar Sarapuu, kellega kohtuti maadlusmatil. Juba üheksa aastaselt hakkas Piilmann käima maadlustrennis, kust jõudis Tallinna spordiinternaatkooli, mis on tänane Audentes. Piilmann tegi tipptasemel või n-ö fanatismi tasemel sporti kaks korda päevas. 

Maadlus on Piilmanni sõnul raske spordiala. "Mees mehe vastu spordiala. Kunagi ei anna alla. Alati pead võitma teist. Maadluses on kaks meest matil, teiseks jäämine ei ole ju mingi tulemus. Tuleb hästi tahtekindel olla." Äris olevat aga täpselt samamoodi. Elar Sarapuust rääkides ütleb Piilmann, et teab, et sõber on samasugune nagu tema isegi - ei anna ka alla ja on kindlasti hea tugi. Küsimusele, kas usaldus äripartneri vastu on olnud suurem kuna temaga on ka maadlusmatil oldud, vastab Piilmann, et ühine maadluskogemus on olnud väga positiivne. Ta ütleb, et sellist näidet, kus kaks maadlejat, kes koos on trenni teinud, laagrites käinud ja siis hakanud ka koos edaspidi äri ajama tema kohanud ei ole.

Täna Piilmann enam ise ei maadle, ent elab alale kaasa maadlusliidu presidendina. Kui ta paremale majanduslikule järjele sai, tundis ta, et on tulnud aeg lemmikala toetada. Piilmann ei tahtnud lihtsalt raha kanda, vaid tahtis näha, milleks täpselt kasutatakse riigi poolt laekuvaid rahalisi vahendeid ning millest ja kui palju tegelikult puudu on. Seega tuli panustada ka palju aega. Nii ongi juba ligemale kümme aastat Piilmann Eesti Maadlusliitu toetanud Elar Sarapuuga, olles ise liidu president.

Viimati elati kaasa Eesti esimaadlejale Heiki Nabile Taškentis, kus Nabi ka edukalt esines ja pronksmedali koju tõi. Nabi sõnul on nii Priit Piilmann kui ka Elar Sarapuu Eesti Maadlusliidule palju panustanud. Tema sõnul on märkimisväärne, et Piilmann ei tulnud mitte üheks aastaks, vaid on nüüd juba kümme aastat nõu ja jõuga panustanud, et nii maadlejad kui treenerid kõige olulisemale saaksid pühenduda. Suurematel tiitlivõistlustel on Nabi sõnul Piilmann ikka kaasas olnud.

Vanakooli meestena on nii Piilmann kui ka Sarapuu noorematele ka nippe õpetanud. "Me panustame täpselt nii palju kui on vaja, see tähendab siis seda, et me ei jäta mitte midagi tegemata. Ja sealt on tulnud ka tulemused," märkis Piilmann.

 

Talu hõberublade eest

Nii mõneski artiklis on viidatud, et Priit Piilmann on pärit Viljandist, see on aga ainult pool tõde tema päritolu kohta.

Aastal 2004 lõi Raplamaal, Käru vallas Toosikõnnu tallu sisse äike ning heinalt tagasi tulnud pererahvast ootas ees vaid püsti jäänud korsten. Kogu vara alles jäänud vara oli seitsmeliikmelisel perel seljas. Piilmann toetas peret alguses riietega, mis enda perel enam kasutust ei leidnud ning veidi hiljem räägiti talu müügist. Kuna talu taastamine oleks läinud kulukamaks kui uue ostmine, müüs Toosikõnnu taluperemees Piilmannile talukoha 90 hektariga.

Praeguseks on see 90 hektarit kasvanud aga juba tuhande hektariseks. "Siin 10-15 aastat tagasi metsaettevõtted võtsid viimast. Võeti mets maha ja raiestikud jäid järgi, aga mina ostsin need raiestikud hea meelega kokku ja nüüd on siin üle tuhande hektari ühes ringpiiris," rääkis Piilmann. Toosikannu on ümbritsetud aiaga, et kohalikud metsloomad välja ei pääseks ning kiskjad Piilmanni hirvelistele liiga tegema ei pääseks. Kes Toosikannul puhkamas või suvepäevi pidamas on käinud ehk ei teagi, et Toosikannu maadele jäävad talukohad on Piilmann kas üles ehitanud või säilitanud varemed niivõrd kui see võimalik on. 

Puhkekeskuse peamaja esisel, keset Toosikannu järve asuval saarekesel rääkis Piilmann, et tegelikult on tema juured pärit Viljandimaalt, Kõpu vallast. Tema vanavanaisa ostis aga vestluspaigast ligi kahe kilomeetri kaugusele Järvamaale 1877. aastal Kingevere talu. Talu osteti Saksa mõisniku käest, hõberublade eest, mille ostu-müügi originaallepingud on järeltulevastele põlvedele säilitatud. 1941. aastal küüditati aga Piilmanni vanavanemad ühes lastega, Piilmanni ema ja tädiga Siberisse. 1957. aastal tuli Piilmanni ema, tädi ja vanaema tagasi. Vanaisaga tuli aga Siberist jäädavalt hüvasti jätta. Naastes ei olnud aga talust enam midagi järgi jäänud, hooned olid lammutatud. Vanaema taotles küll pärast 80ndaid talu tagasi, ent kahjuks tulutult. Kuna hooneid enam ei olnud tuli vanaemal kolida tagasi oma õe juurde, mis oli samuti Toosikannust kahe kilomeetri kaugusel. Vanaema talu ei õnnestunud tagasi saada ka Piilmanni emal. 1990. aastal õnnestus lõpuks talukoht tagasi saada kolmandal põlvkonnal, Priidul, kes täna Toosikannust justkui mõisakoha üles ehitas.

Talu, kus Piilmanni vanaema pärast Siberit kolis, ehk siis Riiumaa talu, mis kuulus tema vanaema vanematele, oli paigaks, kus Piilmann oma lapsepõlve mööda saatis. Kõik koolivaheajad, kõik nädalavahetused. Suvel, koolivaheajal käis ta seal läheduses tööl kolhoosides ja Toosikannus oli piirkonna ainukene veesilm, kus lapsed end jahutamas ja suplemas käisid. See sama veekogu, mille keskel oleval saarekesel vestleme, oli varasemalt Piilmanni sõnul kolhoosi kruuskarjäär. Veesilma on Piilmann tänaseks suuremaks kaevanud ning toonud sinna karpkalu ja muid vee-elukaid, mida puhkekeskuse külastajatel lust teinekord sööta ja silmata on.