Kelmid petsid Eesti kaudu miljoneid

Swedbank otsustas pärast juhtumit sisemisi reegleid karmistada ning petuskeemi ei hammustanud läbi ka julgeolekuekspert Eerik-Niiles Kross, kes Jordaania firmat abistas. Kokku petsid tõenäoliselt end Venemaal varjavad kelmid neljalt riigi firmalt 2,6 miljonit eurot.

Jordaania kuningriigi pealinna Ammani kõrvatänaval ei reeda miski, et siin võiks asuda rahvusvahelise haardega ettevõte, mille ärisidemed ulatuvad Eestist Iraagini. Al-Jubail Industrial Developmenti silt on veidi lagunenud ja rohtu kasvanud. Sisse astudes jätab hoone mulje 1990ndate haigla või kontoriruumidest. Otseselt ei ole midagi katki, aga kõik on väsinud ja kulunud.

Astun ette teatamata sisse. Ületades nii esialgse kohmetuse kui ka keelebarjääri, leian endalegi üllatuseks end kümne minuti pärast firma omaniku Wael Karadshehi kabinetist. Ta oleks justkui külaskäiku oodanud. Hoobilt on ta üles leidnud kõik juhtumiga seotud dokumendid ning räägib juhtumist kirglikult. On ka põhjust. Eestist alguse saanud pettuse tulemusena kaotas ta ligi 600 000 eurot, ettevõtte ja oma maine.

Lugu ise sai alguse aastaid tagasi. 2007. aastal sai Al Jubail tellimuse Iraagi energeetikaministeeriumilt 2100 tonni kaustilise sooda (naatriumhüdroksiidi) tarnimiseks. Kaustilist soodat kasutatakse muuhulgas naftatööstuses. Kui varem tellisid jordaanlased tooteid Hiinast, siis seekord otsustati leida Eesti firma. Internetist leiti teenusepakkuja Navaro Haldus OÜ, mille juhatuse ainuke liige ning osanik oli Eestis elav britt Philip Duncan Lawrence.

Karadshehi sõnul palus ta oma Eesti tuttaval Eerik-Niiles Krossil firma üle kontrollida. Kross tunneb Karadshehit läbi viimase õemehe Ayman Shafik Jumeani, kes on ühtlasi Eesti aukonsul Jordaanias. "Ta on ühe mu varasema tuttava sugulane, sealt kaudu tean teda mingil määral. Ta küsis meili teel, mis ettevõte see on, kellega ta kavatseb äri ajada. Keegi polnud sest ettevõttest midagi kuulnud, aga äriregistris oli vist olemas," selgitas Kross. Äri näis aus. Kõik dokumendid olid ehtsad ja korras. Ometi jäi Jordaania ettevõte lõpuks ilma nii rahast kui ka tellitud kaubast. "See oli täiesti masendav lugu, ses mõttes, et kõigil oli selge, et toimus pettus, aga uurimisega kuhugi ei jõutud," meenutas Kross.

Karadsheh tunnistas, et tema maailm varises kokku. Firma läks pankrotti ja töö kaotas tosinkond töötajat. Kuid küsimus ei olnud ainult kaotatud rahas ja firmas, vaid ühtlasi jättis ettevõte täitmata antud lubaduse. Seetõttu kanti ettevõte ja selle omanik Iraagis musta nimekirja, mis tähendab, et Karadsheh ei saa nimetatud riigis enam äri ajada, kuigi on asutanud uue, veetarvetega tegeleva firma Index Water Systems.

Petturid hävitasid elusid

Kuigi nii Karadsheh kui ka Kross näitavad näpuga endiselt Navaro Halduse toonase omaniku Philip Lawrence'i poole, ütleb šotlane ise, et sai samuti valusalt petta Briti firmalt Naswert Trade Ltd, kellega ta koostööd tegi ning kaotas vähemalt 150 000 eurot. Lisaks teist nii palju, kui liita järelkahjud – luhtunud ärid ja kaotatud töökoht.

"See oli mu elu kõige kahjulikum ja hingehävitavam sündmus," rääkis Lawrence. "Kaotasin pikaaegsed usaldusväärsed kolleegid ja äripartnerid, sest nad ei soovinud olla skandaalile nii lähedal. Ma peaaegu kaotasin oma kodu, oma perekonna, oma abielu ning meedia oli huvitatud avaldama vaid loo ühte poolt. Ma endiselt kannatan selle varju all. Aga ma samuti õppisin, kes on mu tõelised sõbrad."

Prokuratuur kinnitas, et juhtumis oli kokku neli kannatanut. Lisaks Jordaania firmale ka ettevõte Belgiast, Hiinast ja Saksamaalt. Kogu kahju oli aga ligi 2,6 miljonit eurot. Politsei lõpetas kriminaalasja prokuratuuri loal 2012. aasta juulis. "Eestis elanud kahtlustatava puhul ei leidnud tema osalus kuriteos kinnitust ja tõendid viitasid sellele, et kuritegu organiseeriti ilmselt hoopis Venemaalt, kuhu liikus ka raha," teatas prokuratuur.

Lawrence ei soovinud taasavada loo detaile, kuid rääkis, et lisaks Jordaania firmale said petta ka näiteks Hiina ja Hollandi ettevõte, kelle omanikega koos püüdis ta petturitele jälile jõuda. Ta tõi näiteks Texasest pärit hiinlase XM Woo ja tema ettevõtte FEAC. "Nemad varustasid väävliga Hiina tööstusettevõtet. Enne, kui äri kokku kukkus, teenis ta enam kui 100 000 eurot, nii et tal läks paremini, aga see pole tema süü. Ta käis Tallinnas ja koos püüdsime koguda nii palju infot kui võimalik."

Lawrence meenutas ka Anwerpenist pärit Patrick van Endet. "Kui ma õigesti mäletan, siis tema ettevõte varustas kemikaalidega Alžeeriat. Ma käisin tema kontoris 2007. aasta sügisel, et külastada Belgia kriminaalpolitseid ja anda Flandria prokuratuurile tunnistusi. Nad olid ainus ametivõim, kes asja uuris enne 2010. aastat ning mina olin kohtumise algataja," meenutas Lawrence. "Igatahes, Navaro Halduse laev on seilanud. See oli enam kui seitse aastat tagasi ja ma ei hakka seda mürgist karpi taasavama."

Saamatu Eesti ja osavad sulid

Karadshehit hämmastas, et kuigi Eesti näitab end edumeelsena, ei saadud kelme kuidagi kätte. Tema huve esindasid Eestis nii toona äri alles alustav Eerik-Niiles Kross kui ka Lextali vandeadvokaat Ain Kalme. Karadsheh käis ka ise kahel korral Eestis. Tulemuseks jäi ümmargune null ning petuskeemi kunagi lahti ei muugitudki. "Mul tekkis tunne, et Vene maffia kontrollib Eesti riiki," ärritab teema ärimeest veel aastaid hiljem. "Peen pettus. Kurb, et nii läks," kommenteeris Karadshehit esindanud advokaadibüroo LEXTAL partner Ain Kalme.

Prokuratuuris tegelesid juhtumiga erinevad inimesed. Põhja ringkonnaprokuratuuri pressinõunik Arno Põder selgitas, et kriminaalasja uurimisel tehti kõik, mida oli võimalik nii Eestis kui ka rahvusvahelise õigusabi võimaluste piires ka mujal maailmas.

"Viie aasta jooksul koguti kaheksa mahuka köite jagu materjali. Korduvalt saadeti õigusabipalveid näiteks Venemaale, Ühendkuningriikidesse, Lätisse, Soome, Saksamaale ja Jordaaniasse. Samuti tehti päringuid Venemaa saatkonda Eestis ning hangiti muul moel andmeid rahvusvahelise koostöö kaudu," rääkis Põder. Tema sõnul viitasid kogutud andmed sellele, et tegemist võis olla rahvusvahelise, paljusid riike läbiva ja puudutava kelmuse või mõne muu kuritegeliku skeemiga, mille sõlmriik oli Venemaa. "Seal asus eeldatavalt ka suurem osa tõendeid, mis näitaksid, kes tegelikult kuriteo toime pani."

"Venemaa enda kodanikke välisriikidele ei loovuta, samuti erineb nende seadusandlus Eesti omast. Seetõttu on seal teatud uurimistoimingute tegemine välistatud – näiteks kahtlustatavana ülekuulamine jne," märkis Põder. "Seega oli rahvusvaheline koostöö raskendatud, muud tõendite kogumise võimalused ammendatud ja Eesti poolt uurimise jätkamine ei olnud viis aastat pärast uuritavaid sündmusi enam sisuliselt võimalik."

Swedbanki ajalooline õppetund

Pettuse ohvriks langenud jordaanlase Wael Karadshehi arvates kannab osa süüst ka Swedbank, kes lasi tema hinnangul läbi pettuse, sest väljastas raha võltsitud dokumentide alusel. Lihtsustatult oli Jordaania pank andnud lubaduse maksta toonase Hansapanga kliendile välja rahasumma kaubadokumentide esitamise vastu.

Pank mööniski, et tegu on ühe kahetsusväärseima juhtumiga Hansapanga ja Swedbanki akreditiiviajaloos. "Reeglina on rahvusvahelise kaubandusega tegelevad Swedbanki kliendid ausad ja tublid Eesti firmad, kelle võimalusi oma kaupu piiritagustele ostjatele müüa akreditiividega arveldamine suuresti laiendab," selgitas Mart Siilivask.

"Antud juhul puutus Hansapank/Swedbank kokku rahvusvahelise haardega ning väga kogenud ning kõrgel tasemel dokumendipettusega tegutseva kriminaaliga. Pealtnäha olid dokumendid täiesti ehtsad ning võltsimiskahtlust ei tekkinud ei meie spetsialistidel ega ka mitte Jordaania kolleegidel. Pettus avastati alles siis, kui kaubad peale mitmekuist ootamist siiski tulemata jäid."

Panga teatel on mainitud juhtumi järgselt Swedbank oma sisemisi kontrolle tunne-oma-klienti (know your customer) rutiinides tunduvalt karmistanud. "Petuakreditiivide kirjeldust ning võltsdokumente kasutatakse pangasiseselt töötajate väljaõppel hoiatava eeskujuna. Kuigi aastal 2007, kui Hansapank/Swedbank pettuse ohvriks langes, ei eksinud pangatöötajad ühegi sisemise eeskirja, seaduse ega rahvusvahelise reegli vastu, siis usume, et täna on Swedbankis taoliste skeemide läbiminemise tõenäosus väga madal.

Mida ettevõtjad saavad õppida

Akreditiiv on mõeldud kasutamiseks vaid siis, kui kauba ostjad-müüjad on üksteisega põhjalikult tuttavad ning partneri tagapõhjauuring on andnud kinnituse, et tegemist on tõepoolest tegutseva ning korraliku ettevõttega. Kui see on jäänud tegemata, siis akreditiiv kõrgetasemelise pettuse korral ei kaitse. "Tunne oma klienti"-tegevused on rahvusvahelistuvas maailmas üliolulised.

Karadsheh ei jää aga vastust võlgu ja viskab kivi ka kindlustuse poole. Nimelt oli kõnealuse tehing ka kindlustatud ERGOs, kuid Karadshehi sõnul ei olnud sellestki tolku. "ERGO Insurance SE ei ole volitatud andma kommentaare ilma kliendi nõusolekuta. Tegemist on üle seitsme aasta tagasi toimunud juhtumiga ja toimik on ammu arhiveeritud," jäi ka ERGO Insurance SE juriidilise osakonna juhataja napisõnaliseks.