Henrik Igasta: poliitikud näevad tonti seal, kus seda pole

Majandusminister Kristen Michali märkis hiljaaegu, et riik on valmis osa riigiettevõtete müügiks. Samas ütles minister, et ei poolda müüki strateegilistes valdkondades nagu energeetika, kus tema sõnul on suund julgeoleku suurendamisele.

Ka ettevõtlusminister Urve Palo möönis, et pooldab mõne riigiettevõtte müüki, kuid kindlasti mitte strateegiliselt tähtsate firmade puhul, mis tegelevad elutähtsa teenuse või valdkonnaga, kus turul puudub konkurents.

Igasta sõnul pole suurt pilti vaadates tegelikkuses oluline see, et energeetikasektori ettevõtted kuuluksid sajaprotsendiliselt riigile. Pigem võiks neid suunata erakätesse ning panna pensionifondide teenistusse.

Küsimustele vastab Henrik Igasta:

Mida arvate majandusminister Kristen Michali välja öeldud mõtetest riigiettevõtete erastamise kohta?

Laias laastus on see õige jutt, et riigil ei ole vaja omada ja majandada ärisid, millega erasektor saab paremini hakkama. Kuid mis puudutab strateegilisi varasid ja seda, et riik peaks neid kontrollima ja see on julgeoleku seisukohast oluline, siis see on minu jaoks arusaamatu osa.

Meil Eestis on hästi kultiveeritud arusaama, et energeetika tootmise varad ja põhivõrgu ettevõtted peaksid olema riigi kontrolli all. Et need on hirmus tähtsad ja strateegilised asjad, millest sõltub meie energiajulgeolek. Minu meelest Euroopa ja muu maailma praktika on hoopis midagi muud. Kui vaatame põhivõrke, kas siis elektri või gaasi sektoris, siis euroliidus eksisteerib igasuguseid praktikaid. Euroopa juhtivates maades – Saksamaa, Inglismaa, Itaalia, Prantsusmaa – neil sellist riigiomandit väga ei ole.

Kuidas neil siis on?

Saksamaa elektrivõrgus on neli põhivõrgu ettevõtet ja ükski neist ei kuulu isegi mitte osaliselt Saksa riigile, kõik on eraomandis. Inglismaal omab ja opereerib põhivõrke nii gaasis kui ka elektris National Grid, börsiettevõte, kelle tegemisi saab kenasti ka ise aruannetest vaadata. Ka Itaalias on need firmad börsil, riigil on 30protsendiline osalus, nii elektri- kui ka gaasivõrkusid opereerivates firmades.

Ida-Euroopa maadest meenub kohe Tšehhi, kus need võrgud on samuti läinud eraettevõtetesse. Soome põhivõrgus on riigi käest ca 53 protsenti, ülejäänu kuulub otse pensionifondidele ja elukindlustusseltsidele.

Väita, et riigi omand on ainuõige ja, et nii on turvalisem ja julgem – no see pole päris nii.

Riigil on ilmselgelt omad põhjused, näiteks dividenditulu.

Reaalsus on see, et kui Elering või Eesti Energia või osad nende ärivaldkonnad oleksid ühel või teisel moel börsiettevõtted, siis lõviosa börsil ringlevast aktsiakogusest oleks Eesti elanike pensionifondide või mingite fondide käes ja dividendide raha jääks ju ikka Eesti riiki. Kõrvalt on imelik vaadata seda, et inimestel säästud kasvavad, kuid millessegi siin väga investeerida ei ole. Riik võiks ju selle sammu astuda, et mõned varad – Elering või Eesti Energia või nende osad – börsile viia. Mina ei saa aru, mis muutuks energia julgeolekus, kui kolmandik Eleringist oleks näiteks börsil. Või kui oleks 49 protsenti? Ma ei saa aru sellest, et riigi julgeoleku pärast on 100protsendiline kontroll vajalik. Julgeoleku teemades on neis küsimustes üle pingutatud.

Kontekst on olnud selline, et igasugune riigivara müümine pole positiivne otsus poliitiliselt, sellest otsusest on vähe võita ja siis otsitakse sinna juurde argumente. Kuid suurt pilti vaadates on riigi kapitaliturg seal tasemel, kus on praegu Aafrika riigid. Inimeste säästud lihtsalt seisavad samal ajal kontol, midagi ei teeni ja hävivad ajas. Ja dividenditulu ei jää ju tulemata. Jah, see ei läheks võib-olla 100 protsenti riigile, kuid maksud lähevad ju 100protsendiliselt riigile ja kui osa dividenditulust kanaliseeritaks II samba fondidesse, siis mis selles valesti on?

Energiasektorit on püütud  ka varem börsile viia, kuid see on takerdunud. Kas usute, et nüüd võiks midagi teisiti minna?

Energiat on püütud varem börsile viia ja sel olid tol ajal ka mõned objektiivsed põhjused, miks see ei õnnestunud, kuid peamiselt olid seal taga poliitilised põhjused. Kas ma usun? Ma loodan, olen optimist.

Asi polegi ju usus, pigem selles, et poliitika on ju praegu sama.

Kõike ei saa vaadata poliitilise krediidi prismas minu arvates. Mulle tundub, et siiamaani paljuski läbi selle prisma ongi asju vaadatud. Selle tegevusega lõppkokkuvõttes ilmselt hääli ei saa. Kuid, oleks aeg vähe riigimehelikumalt neid asju vaadata.

Ma saan aru, et poliitiliselt on keeruline näha suurt profiiti selles, et raske on näha seda kasu, mida saadakse sellest, kui riigiettevõte börsile viia. Pole ju käegakatsutavat kasu näha. Kuid asjade suures pildis pole kohalikul ettevõtjal rahastamismudelis väljaspool pangasektorit alternatiivi. Raske on loota, et ettevõtlus siin pikas perspektiivis konkurentsivõimeline olla saaks. 

Ma ei taha kritiseerida, kuid see osa julgeolekust ja strateegiliste investeeringute 100 protsenti riigi omanduses hoidmisest, see argumenteering on nõrk. Mis oleks valesti siis selles, kui osa neist ettevõtetest oleks praegu börsil? Mis sisuliselt muutuks? Mitte midagi. Poliitikud näevad tonti seal, kus seda tegelikult ei ole.

See, et mingisuguseid firmasid iseenesest juba müüa tahetakse, see on positiivne.

Kuid neid firmasid on ju müüa tahetud ka varem, kuid tegudeni ei ole suuremalt jaolt jõutud.

Üritati Levirat müüa jah, kuid seda oligi väga keeruline müüa. AS Eesti Teed on näiteks kindlasti märksa atraktiivsem. Kui sinna taha jäetakse ka lepingud, siis selle vastu on kindlasti huvi ka olemas. Ka EVR Cargo tõmbab huvilisi ligi ja riigil on neid ettevõtteid tegelikult ju veelgi.

Midagigi võiks börsile viia, et midagi paraneks. Ilma riigipoolse tugeva sammuta kapitaliturgudel midagi pelgalt ei muutu. Pelgalt eraettevõtete peal see turg paremaks ei muutu. Pensionifondidele on antud kapitaliturgudel vabad käed. Kui vaadata kuidas teise samba mahud lähiaastatel on kasvanud, siis peaks riik pakkuma välja võimaluse, kuidas tuua turule instrumente, millega need fondid opereerida saaksid.