Ametnik: Äripäev poleks pidanud kaitseväelase enesetapust kirjutama

Lisaks Siplasele rääkisid kaitseväelaste suitsiididest Äripäeva ajakirjanik Katariina Krjutškova ja eruohvitser Leo Kunnas. Saadet juhtis Andrus Karnau.

Järgnevad eetris kõlanud põhilised seisukohad:

Krjutškova: Viie viimase aasta jooksul on 4 missioonil käinud tegevväelast teinud enesetapu. Kui me vaatame USA-d ja Inglismaad, siis sealne statistika on veelgi šokeerivam. USAs tegi pärast Iraagis missioonil käimist enesetapu 334 meest, aga sõjategevuses hukkus 144 sõdurit. See tähendab, et enesetapu sooritas sel aastal poole rohkem mehi, kui hukkus sõjategevuses. Kui me Eesti ajakirjanduses kajastame neid juhtumeid, näitab see, et oleme sama arenenud kui USAs ja Inglismaal. Teisalt on kahju, et ühe teema kajastamiseks peab keegi surema. Ma loodan, et see lugu lõi eelduse selleks, et edaspidi pööraksime rohkem tähelepanu missioonil käinud meestele ning saaksime neist paremini aru.

Karnau: Kas Äripäev tegi õigesti, kui tegi sellest juhtumist suure kaaneloo ja kirjeldas enesetapu teinud mehe elu võrdlemisi detailselt? Kas see oli õige otsus Äripäeva poolt?

Siplane: Ei olnud. Kaitsevägi on öelnud ka, et enesetappudest ei räägita. Siin on vähemalt kolm põhjust, miks seda ei tehta. Ameerika on ka hea näide. Sellisest käitumisest rääkimine levitab sellist käitumist, tekib teatav nakkus. Ükski korralik riigi kodanik ei taha sellist nakkust tegelikult luua. Ma ei usu, et ka Äripäev oleks seda tahtnud.

Teine põhjus on see, et sellest asjast rääkimine põhjustab lähedastele uusi kannatusi. Ma usun, et ükski normaalne inimene ei taha põhjustada enesetapja lähedastele uusi kannatusi.

Loomulikult on see teema ka, et faktorid ja asjaolud, mis selle tragöödiaga seonduvad, neid erialaspetsialistid ei avalda oma kutse-eetikast tulenevalt. Seega selline kajastatud ajalehes jääb paratamatult ühekülgseks. Ma ei saa süüdistada kallutatuses. Tahe oli võib-olla hea, aga neid järeldusi nende andmete pealt ei saaks teha.

Kunnas: Vabale ajakirjandusele ei saa kätt ette panna – ta teeb seda, mida ta peab õigeks ning mida ühiskond tahab lugeda. Muidugi siin teatud isikliku elu detailid, mida oleks parem, kui ei tuleks välja. Aga nagu ma ütlesin, et seda ei saa takistada. Selge on see, et sõjas käinud mehi on meil praegu palju ja sõda muudab inimesi. See on tõsine teema. Kui tehakse otsus sõtta minna, tuleb pärast nende tagajärgedega elada ja toime tulla.

Krjutškova: Pole võimalik rääkida, et USAs tõi avalikkuses enesetappudest rääkimine kaasa suitsiidipuhangu, kui me Eestis ei tea seda, kui palju on üldse on neid mehi, kes on pärast missiooni enesetapu sooritanud. Meil on 2700 meest, kes on käinud missioonil. 900 jätkab neist teenistust kaitseväes. 1800 meest on need, kelle puhul me ei tea, kui palju on neist surnud, mis põhjustel nad on surnud ja palju neist kannatab posttraumaatilise stressihäire käes. Põhimõtteliselt ei tea me nende elust midagi.

Siplane: Pisut vaidleksin vastu. Siin on palju sektoreid, mida me teame. Kõigepealt ma ütleks, milline näeb välja missioonieelne ja missiooni järel toimuv väljaõpet ning toetamine. Enne minekut ja tulekul me kohtume peredega, räägime neile, millised on kohanemisraskused. Räägime, mis on stress ja lahingustress, kuidas abi otsida ja kõike seda. Sama juttu me räägime meestele. On olemas psühholoogiapäevad. Üldine meelsus on see, et inimene ise, kellel võib see probleem tekkida ja tema kaaslased on instrueeritud, et nad teatavad niipea, kui on mingi mure. Me oleme juurutanud sellist lähenemist, et abi küsimine pole nõrkuse, vaid tugevuse märk. Need 1800, kes on reservis, kui kellelgi on probleeme, siis selliste kanalite kaudu see teave meile laekub. Kui küsida teistpidi, siis kas me teostame järelevalvet nende kõikide üle, siis jah, siis 6 kuud pärast reservi minekut on rutiinne küsitlus ja hiljem on pistelised uuringud. Paraku on meie reservis hoidmise süsteem selliselt üles ehitatud, et reservväelane peab ise andma riigile teada, et tal on terviseseisund muutunud.

Karnau: Vaimuhaigus on teatavasti selline, mille puhul inimene ei saa aru, et ta haige on.

Siplane: Jah. Ka surma puhul rahvastikuregistrist tuleb info. Ei ole sellist olukorda, kus 1800 mehest on keegi ära surnud, mitte enesetapu läbi, vaid kuskil õnnetuses – see info laekub kaitseressursside ametisse ja see isik võetakse reservistide nimekirjast maha.

Karnau: Kui tal tekib ikkagi kaebuseid ja vaimseid probleeme… Te ütlete, et olete perekondi teavitanud, nad võivad kuhugi teatada. Kuidas te ise usute, kas inimesed on agarad teatama? Kas nad kuulavad ja usuvad seda, mida kaitsevägi neile ütleb?

Siplane: Julgen väita, et oleme toetussüsteemi ja sotsiaalse abi süsteemi usutavaks siiski teinud. Reeglina ikka teatakse.

Kunnas: Küsimus on selles, mis siin üldse teha saab ja on võimalik teha. Kui me tunneme Eesti inimese ja mehe psüühikat, siis on selge, et Eesti mees reeglina oma probleemidest ei räägi. Inimesed on erinevad, käivad sõjas ja sõda mõjub neile erinevalt. Suurem osa meestest, kellega on probleeme, ei räägi nendest ja need probleemid ei tule välja.

Krjutškova: Hetkel on 0,3 protsenti tegevteenistujatest neid, kellel on diagnoositud posttraumaatiline stressihäire. Ma julgen arvata, et 1800 mehe seas, kes enam kaitseväes ei ole, on see näitaja sama madal või madalam. See number iseenesest näitab, et meil on posttraumaatiline stressihäire aladiagnoositud. USAs tulid haigusjuhtumid välja alles siis, kui sõjaveterane pärast missioonil käimist tükk aega jälgiti. Neile luuakse usalduslik keskkond, kus nad saavad end avada ja nad hakkavad rääkima. Aga Eestis minu teada niivõrd palju vaeva ei nähta sellega, et üldse välja selgitada vaimset olukorda. Julgen arvata, et Eestis on väga palju tuvastamata haigusjuhtumeid.

Siplane: Teist sama palju on diagnoosimata PTSD-sid (posttraumaatiline stressihäire), aga see kõik eeldab koostööd selle inimesega. See haigus ei anna mingit võimalust sundravi kohaldamiseks. USAs on kogu ühiskond üle psühhiatiliseeritud. Nii PTSD – ei tasu vaid sõdureid vaadata. USAs möödunud aastal 8% elanikkonnast kandsid seda diagnoosi. Depressiooni on kordades rohkem diagnoositud, ärevushäired ja kõik muud samuti. Liiga erinevad on ühiskonnad. Oluline erinevus on ka see, et meie mehed on Afganistanis 6 kuu kaupa, USA mehed 12 kuu kaupa.

Karnau: Te siis ütlete, et Äripäeva poolt võrdluseks toodud USA statistika, mille järgi 10-15% missioonil käinud sõduritest põeb posttraumaatilist stressihäiret, et see statistika pole usaldusväärne, ehk pole meie oludesse kohaldatav?

Siplane: See statistika pole võrreldes Eestiga. Kui USAs tervikuna PTSD määr on 8% ühiskonnast ja sõduritel 10-15%, siis kanname selle Eestisse üle. Siis peaksime eeldama, siis miks Eesti tsiviilelanikkonna seas pole see nii kõrgelt diagnoositud.

Karnau: Võib-olla Eesti arstid ei oska seda diagnoosida ega sellele tähelepanu pöörata.

Siplane: Jah. Või on selle diagnoosi panemisega vaoshoitumad.

Kunnas: Meil on olnud kogu aeg sõjad, Teine maailmasõda oli raske. Sõda on kogu aeg ühiskonna mälus. Ma ei usu, et meil oleks posttraumaatilist stressi 10-15% sõjas käinud võitlejatel, aga kahtlemata on seda rohkem kui ühel protsendil. Kus see määr on täpselt, seda ma ei oska öelda. See tuleneb lihtsalt meie ühiskonna suhtumisest sõjasse ja suhtumisesse kaotustesse. Kui sõda tuleks Eesti pinnale, oleks see kümneid kordi karmim sellest, mida sõdurid on praegu näinud nendes väikestes sõdades, kus nad praegu on. Eestlane on mõnevõrra rahulikum ja vintskem.

Krjutškova: Nägin seda teemat kajastades, et põhjused viiakse mujale. Kui rääkisime Rivo Ekbaumi juhtumist, kes pärast missioone kannatas posttraumaatilise stressihäire käes aastaid ja lõpetas elu enesetapuga, siis millegipärast ütlevad kaitseväe juht Riho Terras ja tugikeskuse juht Toomas Kasemaa, et nende teada sooritas Ekbaum enesetapu tüdruksõbra tõttu. Vaene tüdruksõber, kes peab nüüd sellise süüdistusega elama.

Siplane: Kaitseväe juhataja palus öelda, et tema pole nii öelnud ega mõtle nii. Olgu see asi ära parandatud.

Krjutškova: Ma ei saa sellega nõustuda. Oleme Terrase tsitaadi pärast pidanud kirjavahetust kaitseväega, aga selles lindistuses on see täpselt nii öeldud. Kui Riho Terras mõtles seda teistviisi, peaks ta seda ise seletama.

Karnau: On keeruline hinnata, miks inimene teeb sellise traagilise otsuse teha enesetapp. Tõenäoliselt on sellel väga palju erinevaid põhjuseid. Kuigi olen nõus kõigi nendega, kes tundsid ennast väga häiritud, kui kaitsevägi hakkas põhjendama sõjaveterani enesetappu pereprobleemidega. See kahjuks näeb välja täpselt nii, et püütakse vastutusest vabaneda ja seda kellelegi teisele veeretada.

Siplane: Kui on lahti läinud jutt, et keegi konkreetne isik on põhjustanud selle tragöödia, siis see ei ole korrektne teha sellist järeldust. Kaugel sellest, et kaitsevägi vastutusest taganeb. Selle sündmuseni viisid paljud erinevad arengud. Paraku see diagnoos ja haigus olid põhjustatud teenistusest.

Karnau: Tulles tagasi USA statistika juurde, et 10-15% põeb posttraumaatilist stressihäiret. Leo Kunnas, teil oli väiksem hinnang, mis teie arvates võiks see protsent olla?

Kunnas: See võiks realistlikult olla 3-5%, mitte rohkem.

Karnau: Leo Kunnas, meie seltskonnast teie olete sõjas käinud. Mis see teiega tegi, kui te Iraagi sõjas ära käisite?

Kunnas: Minu abikaasa kirjeldas seda nii, et ma muutusin pärast palju järsemaks küsimustes, mis puudutasid riigikaitset. Varem võisin ma seda palju kergemalt võtta. Iraagis ma nägin vigu, mida tehti. Nägin, et sellisena võime lahinguid võita, aga sõda me sellisena võita ei saa. Sõda mõjutab kõiki inimesi. Ükski inimene pole pärast sõjast tulekut täpselt samasugune nagu ta oli varem. Baasisiksus on selline nagu on, sinna lisanduvad uued kogemused. Meil on kindlasti umbes 5% selliseid, kellel on kohandumisega raskused.

Karnau: 5% 2700 seast on 135. Andres Siplane, ma ei tea, mis teie mõtlesite seda Äripäeva lugu lugedes. Aga kui mina lugesin, oli mul tükk aega suu lahti. Ma ei uskunud oma silmi. Kui hakkasin pisut koguma ennast, hakkas mulle meenuma, et ma olen siit-sealt midagi kuulnud. Minu jaoks oli see suur plahvatus, mis tõi ühe teema avalikkuse silme ette. Andres Siplane, kas see lugu, ehkki kaitsevägi seda heaks ei kiida, ka midagi muudab kaitseväe tegevuses eruohvitseride seas?

Siplane: Kui me saame aru, mida peame tegema selleks, et süsteemi paremaks muuta – niipea me seda ka teeme. Tegevus peaks toimuma sellel suunal, et suurendada psühholoogide ja kaplanite renomeed kaitseväes. Et see poleks stigmatiseeritud, kui inimene pöördub psühholoogi poole. Ma ei tea, kas see lugu kaasa aitab või mitte. Aga mul oleks kurb, kui ei aitaks.

Karnau: Ma saan aru, et praegu on olukord selline, et kuus kuud pärast missioonilt tulekut tuleb sõduril täita üks ankeet. Edasi on vaba, kas ta ise või lähedased otsivad abi. Pärast seda on see hämar maa, kus te kontrolli või abi inimestele ei osuta.

Siplane: Ankeete on mitu. Üks on see, kui tullakse missioonilt tagasi, siis tehakse psühholoogiapäevad, mille raames tehakse grupitööd. Teised ankeedid puudutavad reservimineku hetke: reservimineku päeval täidavad nad ühe ankeedi ja kuus kuud hiljem teise. See on rutiin, mis toimub kõigiga.

Krjutškova: Mina usun, et sellist haigust pole võimalik välja selgitada ankeetidega. Et saaksime ennetada juhtumeid, millest Äripäev kirjutas, peaksime jälgima pikema aja vältel missioonilt naasnud sõdureid, et aru saada mingilgi määral nende seisundist.