Poliitikud pöörasid nina teise suunda

Eelmise, põlevkivi kasutamise riikliku arengukava 2008–2015 eelnõu arutelul selgitas reformierakondlane Kalle Palling 2008. aasta septembris riigikogus, et eelnõuga nähakse ette põlevkivi kaevandusmahu piiramine kuni 20 miljoni tonnini aastas. See on vajalik, et vältida looduskeskkonna ülemäärast kahjustumist ja liigset sotsiaalset survet piirkonnale ning tagada põlevkivi kaevandamise jätkusuutlikkus. “Kaevandamismahu vähenemine kuni 15 miljoni tonnini aastas seatakse sihiks 2015. aastaks ka koalitsioonilepingus,” rääkis Palling toona.

Ka tollane reformierakondlasest keskkonnaminister Jaanus Tamkivi rääkis samal ajal menetletud maapõueseaduse ja säästva arengu seaduse muutmise seaduse eelnõud riigikogu ees kaitstes, et “seaduseelnõu on ette valmistatud selleks, et me saaksime menetleda põlevkivi arengukava, kus on seatud esimeseks sihiks kaevandada aastas 20 miljonit tonni põlevkivi ja kaugemaks sihiks 15 miljonit tonni aastas.”

“Majanduse arengule on seaduse rakendumise mõju positiivne, sest seaduses sätestatud regulatsioon suunab põlevkivi kasutamist süsteemsemalt ning stimuleerib ühtlasi taastuvate energiaallikate kasutusele võtmist,” märgiti eelnõu seletuskirjas.

Kannapööre kaevandamises

Praeguseks on 2015. aasta käes, kuid toonast juttu kaevandamismahu vähendamisest 15 miljoni tonnini ei räägi enam ükski juhtiv poliitik. Suund on vastupidine, samm-sammult seadusi muutes liigutakse nüüd põlevkivi kaevandusmahu suurendamise lubamise poole.

Varem keskkonnakomisjoni kuulunud riigikogu liige ning ka Eesti Energia nõukogusse kuuluv Kalle Palling selgitas, et 15 miljoni tonni piirang jäi muutuvale ajale jalgu. Tollal oli plaan osaleda Ignalina tuumajaama projektis ning 2016. aastaks pidid seisma jääma neli põlevkiviplokki, kuid neile saadi pikendust 2023. aastani.

Küll on Pallingu arvates praeguseks täiesti ebamõistlikuks muutunud kaevandamise 20 miljoni tonni piirang.

Ka Eesti Energia juhtiva juristi, SDEsse kuuluva Liisa Oviiri arvates ei peaks kaevandusmäär olema seaduses numbriliselt paika pandud. “Mina olen seda meelt, et piirang peaks olema seaduses, aga numbriline piirang iseenesest ei ole minu hinnangul see kõige õigem piirang. Kui see on 20 miljonit tonni, siis miks ta ei ole 19 või 21 miljonit tonni? Selle numbri taga peaks olema absoluutselt teistsugune mehhanism, millest see piirang tuleb. Kui see on keskkonnameede, siis keskkonnameetmeid ei saa ainult numbriga määratleda. Saab paika panna keskkonnanõuded ja siis tööstus püüab muutuda keskkonnasõbralikumaks,” rääkis Oviir.

Küll ei meeldinud Oviirile plaan anda põlevkivi kaevandusmäärade üle otsustamine valitsusele, kes saaks määrasid üle vaadata vähemalt korra viie aasta jooksul.

“See on niivõrd oluline muudatus, kui aastamäär on niivõrd lihtsalt muudetav, siis see võib minna poliitiliste tõmbetuulte kätte. See on pragmaatiline küsimus, aga poliitikute hulgas on neid, kes suhtuvad sellesse emotsionaalselt,” märkis ta.

Määramatus kasvab veelgi. Oviiri hinnangul peaks põlevkiviteema olema üldse majandusministeeriumi valdkonnas ja seda tuleks käsitleda eelkõige läbi majandusliku mõistlikkuse. Seda vaadatakse aga läbi keskkonna prisma ja siis see tekitab veidi üleliigset emotsiooni. Samas on iga miljoni tonni põlevkivi taga investeeringud.

“Iga majanduskeskkonda veelgi ebakindlamaks tegeva muudatuse poolt on ettevõtjatel raske olla,” märkis Oviir.

Endine roheliste esindaja riigikogus, praegu Säästva Eesti Instituudis kliima ja energia programmi vanemeksperdina töötav Valdur Lahtvee pidas 20 miljoni tonni piiri seadusest väljajätmist väga halvaks plaaniks, kuna põlevkivitööstuses kasutatavad tehnoloogiad on niivõrd saastavad.

Põlevkivi kaevandamise arengukava eelnõu koostamise töörühma kuuluv Lahtvee polnud kuulnudki, et maapõueseadusesse plaanitakse põhimõttelisi muudatusi, sest arengukava koostamisel sellest juttu polnud. “Minu kogemus ütleb, et selliseid asju ilma ministri korralduseta ei tehta ja ma ei usu, et ettevõtjate lobi on ministrist ja parteikontoritest mööda läinud,” sõnas ta väidete peale, et tegemist on puhtalt ametnike initsiatiiviga.

Lahtvee sõnul töötab igasugune seaduste leevendamine ja ka kaevemäära piiri lahti jätmine põlevkivi kaevandamise vähendamise põhimõttele vastu. “Põlevkivitööstus annab 4 protsendi SKT juures 90 protsenti Eesti heitmetest. Miks me peaksime jätkama sellise tööstusega?” imestas ta.

Ka kritiseeris Lahtvee arengukava eelnõu, sest see on tema arvates tehtud olemasoleva olukorra säilitamiseks ning ei muuda põlevkivitööstust heitmevabamaks ega efektiivsemaks. “Selleks pole poliitilist tahet. Kesk- konda hoiame me ainult tänu välisele survele Euroopa Liidust,” lisas Lahtvee.

Kommentaar

Teema valitsuse kätte andmine on mõistlik

Priit Rohumaa, Viru Keemia Grupi juhatuse esimees:

Alates 2009. aastast on Eestis kehtestatud aastaseks põlevkivi kaevandamise määraks 20 miljonit tonni, aga tõsi on, et viimase seitsme aasta jooksul ei ole kaevandatud põlevkivi kogus ületanud 16 miljonit tonni aastas. Põlevkiviettevõtete vajadused on erinevad: mõni vajab lubatust rohkem, mõni vähem. VKG näiteks kaevandab lubatud limiidi piires mahu täis. Meie seisukohast on täitsa mõistlik riigi otsus lubada eelnõuga kaevandada aastasest piirmäärast vähem kaevandatud varu tagantjärele. Aga peaks lisama, et VKG on algusest peale olnud seisukohal, et riigikogus vastu võetud maapõueseaduse eelnõu on ajutine lahendus ja see probleem vajab sügavat analüüsi ja head strateegilist plaani.

Kui vaadata pikaajalist trendi, siis põlevkivi kaevandamise maht on Eestis 2011. aastast järjest kahanenud. Vaatamata sellele, et Viru Keemia Grupp on kahekordistanud oma põlevkivitarvet, on kogu riigi tarbimine langustrendis. Selleks, et vältida tulevikus pidevalt vähenevat põlevkivitarvet, tuleb kogu sektoris märkimisväärselt investeerida uutesse õlitehastesse.

Praegu on põlevkivi defitsiit vaid VKG õlitööstuses. Kivi puuduse tõttu sulgesime aasta lõpus ka kaks õlivabrikut, millest praeguseks on ühe töö taastatud. Teise põlevkivivabriku taasavamine oma kaevanduse kivi peal võtab kaua aega ja suuri lisainvesteeringuid. VKG taotleb praegu oma kaevelimiidi suurendamist 4,3 miljoni tonnini aastas. Meie arvutuste järgi on see piisav kogus, et saaksime kõik oma seitse põlevkivi ümbertöötlemise tehast täisvõimsusel tööle panna.

Meile tundub, et teema üleviimine valitsuse pädevusse on mõistlik. Põlevkivisektorit mõjutab peale sisepoliitilise kliima ka välisturgudel toimuv, näiteks nafta maailmaturu hind. Sellele peab suutma kiiresti reageerida ja otsuseid vastu võtta. Seepärast tundub väljapakutud viieaastane periood mõistlik.