Varju hoidev tippärimees Raul Kirjanen avab kaardid

Kiiresti ja vaikselt Eesti kümne suurima ettevõtte hulka tõusnud Graanul Investi tegevust kajastavad lood on tavaliselt suurejooneliste pealkirjadega, rääkides mõnest järjekordsest miljonitehingust. Lisaks oma ettevõtte jõulisele laienemisele on Kirjanen teinud suure hüppe ka 30. septembril  ilmuvas Äripäeva Rikaste TOPis. Mullu oli Raul Kirjanen ka üks Äripäeva aasta ärimehe kandidaate.

Selle erakordse eduloo tagasihoidliku  juhiga intervjuu saamiseks tuli Äripäeval Kirjaneni varitseda eelmisel nädalal toimunud puiduteemalisel seminaril Meriton Tallinna hotellis. Kohvipausile tulnud Kirjanen, kes oli riietunud helepruuni velvetpintsakusse, ei osanud Äripäeva ajakirjanikku ­oodatagi ning viisakalt palus esialgu küsimusi kirjalikult.

Te olete meediast suhteliselt eemale hoidnud. Palun rääkige, kuidas õigupoolest sai Teie äri alguse? 

Alustasin taastuvenergia­äri, esindades Eestis Taani investoreid, kelle üheks esimeseks projektiks oli Pakri Tuulepark, millest tänaseks on välja kasvanud Nelja Energia AS. Tuuleenergia juurest vaatasime tollal ka pelletitootmise poole ja Taani investorid ostsid 1999. aastal ASi Hansa Graanul, millest on praeguseks välja kasvanud OÜ Helme Graanul ja mis on nüüd Graanul Investi grupi liige.

Millega Te enne Graanul Investi tegelesite?

Hariduse poolest olen jurist ja töötasin enne juristina.

Kas alustasite üksi või ulatas keegi abikäe?

Graanul Investi asutamise idee autorid olid esialgu mina ja ka minu praegune äripartner ja hea sõber Anders Anderson ning veel üks investor, kes hiljem loobus. Lõplikku projekti kokku pannes kaasasime sinna ka teisi investoreid, kes olid Sylvesteri taustaga.

Miks otsustasite Graanul Investis jätkata, samas kui äripartneriks olnud Sylvesteri kunagised aktsionärid loobusid ja loovutasid Teile osaluse?

Ma olen pelletitega tegelenud aastast 1999 ega oleks sellesse sektorisse investeerinud, kui ei oleks seal näinud pikaajalist võimalust.

Meie teed n-ö Sylvesteri taustaga investoritega läksid lahku sellisel teel, et ostsime nad ettevõttest välja. Põhjusi oli mitu, kuid põhiline oli natuke erinev arusaam ettevõtte tulevikust.

Kuidas tuli Graanul Investi omanikeringi partner Andres Rätsepp?

Andres Rätsepa kaasasime omanikeringi n-ö Sylvesteri taustaga investorite väljaostmise käigus ja ta aitas meil seda väljaostutehingut tollal kokku panna ja finantseerida.

Kui palju nemad Graanul Investi igapäevases juhtimises kaasa löövad? Ma arvan, et väga olulises mahus. Graanul Investi omanikud, nõukogu ja juhatus moodustavad väga tugeva ja ühtse meeskonna, kus info ja ideed liiguvad vabalt, ning see on minu meelest ka üks meie edu võtmetest.

Läti konkurendi tänavuse ostuga olete tõusnud Euroopa suurimaks pelletitootjaks. Ammuseks eesmärgiks on olnud ka USA turu vallutamine. Seal aga pole läinud nii hästi. Miks? 

See on pikk lugu. USA turgu ei ole me kunagi tahtnud vallutada. Omal ajal tekkis suur huvi Ameerika vastu, kuna dollar oli väga odav ja samuti oli puit Ameerikas mõistliku ja stabiilse hinnaga. Eesmärgiks oli pigem Ameerikas toota ja müüa ­Euroopas või Aasias.

Praeguseks on dollar muutunud euro suhtes palju tugevamaks ja oleme oma investeerimisplaanid pannud riiulile ootama. Mitte lõpetanud, vaid pannud ootele, kuni olukord muutub taas huvitavamaks. Meil on USAs riiulil kaks projekti, mille saaksime käivitada kolme kuuga, kui peaks tekkima soov ja vajadus.

Itaalia turul olete number üks, kuidas see õnnestus? Kes on Itaalias peamised kliendid? 

Tänaseks on Itaalia premium-pelletiturg suhtelises vaikelus, kuna Euroopas on olnud kaks sooja talve järjest. Sellest johtuvalt on ka meie aktiivsus tippaegadega võrreldes Itaalias oluliselt vähenenud. Meie jaoks on pelletiturg globaalne ja turuosa hoidmine mingisugusel turul ei ole kunagi olnud eesmärk omaette.

Graanul Invest on piisavalt suureks ja võimsaks kasvanud, et võiks rahumeeli börsile minna. Ka teie koostööpartner Ameerikas on börsiettevõte (Rentech Inc). Kas see on ka Graanul Investil plaanis? 

Ei ole plaanis.

Te olete viimase kümne aastaga kasvanud Eesti esikümne ettevõtteks, kuidas see õnnestus?

Siin on mitu põhjust. Ma arvan, et Graanul Investil on praegu Eesti selgelt üks kõige tugevamaid meeskondi.

Teiseks juba pea kümme aastat tagasi saime aru, et seda, mis juhtub homme, me mõjutada ei saa, küll aga saame mõjutada protsesse, mis juhtuvad kolme aasta pärast, kui selleks õigesti ette valmistume. Ning seda oleme ka teinud.

Täna me ei aruta projekte, mis tooksid meile lisaväärtust järgmisel aastal, vaid aastal 2018. Selliselt äri vaadates tekivad uued perspektiivid. Ning sellise perspektiiviga on võimalik ellu viia ka esmapilgul üle jõu käivaid ideid.

Miks Te ise varju hoiate sellise eduloo taustal?

Ma ei hoia varju ja varju ei hoia ka Graanul Invest. Me oleme erakapitalil põhinev ettevõtte ja meie äri seisukohalt pole meile avalikku tähelepanu tarvis.

Mis teil veel plaanis on lisaks pelletitele?

Praegu majandame nelja elektrijaama, ehitame viiendat ja projekteerime kuuendat, sidusettevõtete kaudu on meil kontsernis pea 25 000 hektarit metsamaad jne. Tegevust jätkub ja kuna meil on oma sektoris suhteliselt palju tegemist, siis tegeleme sellega, mida kõige paremini oskame.

Milline võiks olla praegune eesmärgistatud majanduspoliitika?

Iga eesmärgistatud tegevuse eelduseks peab olema eesmärk või visioon. Kui seda ei ole, siis ei ole ka arengut. Kui iga aasta lõpus eelarvet tehes rehkendatakse kokku, kui palju raha õnnestus kokku saada ja kui palju järgmisel aastal vaja on, siis see viib lõpuks läbikukkumiseni.

Ma olen küll noor, kuid mäletan veel ­aegu, kus me tahtsime olla Euroopas kasvu poolest esimesed, nüüd teatatakse õhina ja uhkusega, kui kasvame kiiremini kui majanduslanguses Soome. See näitab, et eesmärki ei ole.

Kui sa ei taha võita ja selle nimel ei pinguta, siis üks asi on kindel – sa ei võida kunagi. Mis lähiajal juhtub, on see, et sellise stagnatsiooni jätkudes jääme alla ka Lätile ja Leedule ning loovutame Baltimaade “pealinna” tiitli kindlalt Riiale. Sealt edasi ongi ainult provintsistumine ja ...

Eesmärgid tuleb koos seada. Ma pakkusin hiljuti välja, et need võiks olla majanduskasv 5%, positiivne iive ja väljarände peatamine. Neid eesmärke võib veel olla, kuid küsimus on selles, kas suudame uuesti teha ühiskondliku kokkuleppe, et oleme valmis pingutuseks, et neid saavutada.

Ma vaatan praegu ettevõtjaid ja paljud on väsinud, tegelevad vaikselt oma asjaga, ei taha suurelt mõelda, sest kunagi ei tea, kes jälle mingisuguse malakaga virutab. Meil on kümneid ja kümneid erinevate valdkondade esindusorganisatsioone, kus on palju infot ja teadmist, aga seda ei ole praegu kellelegi vaja, sest see info on ebamugav.

Mida Te Eesti maksupoliitikast arvate, mida muudaksite?

Kuigi valitsuses on võimul liberaalid, konservatiivid ja sotsiaaldemokraadid, siis Eesti on selgelt suunaga sotsialistlikuks riigiks. Ainuke probleem on minu meelest see, et suhtelist vaesust ei ole võimalik selliselt ümber jagada, et kõik saaks jõukaks. Majandusbuumi ajal tekkis poliitikutel, ja mitte ainult poliitikutel, tunne, et raha tuleb ise peale ja üha rohkem ja rohkem. See ei ole reaalne, kui elanikkond väheneb, avalik sektor suureneb ja kasvu ei ole.

Meil on kaks võimalust. Esiteks, piirame ettevõtlusvabadust ja jagame tekkinud kapitali ümber ning tekitame illusiooni, et mõneks ajaks vaesemal osal elanikkonnast sissetulek suureneb.

Teine võimalus on, et suuname majanduse uuesti kasvama, vähendame administratiivseid piiranguid, hoidume maksudest, mis ettevõtteid koormavad, ning uute töökohtade ja kasvavate palkadega tõstame elukvaliteeti. Need on kahjuks kaks täiesti erinevat maailmavaadet.

Millised on Eesti firmade eduvõimalused? Vaadata Eestist välja? 

Ma arvan, et väga head. Ekspordi mõttes läks pesuveega kaduma kunagi uudis, et Eesti suutis eksportida piimatooteid Jaapanisse. Ma arvan, et see on fantastiline võimalus, hinna poolest mitte nii atraktiivne kui kunagine spekulatiivne Vene turg, aga oma olemuselt pikaajaline, stabiilne ja ka logistiliselt väga hea. Puidusektoril on Aasiaga pikaajalised positiivsed koostöökogemused ja kui vaadata, kuhu võiks Eestist asju eksportida, siis Aasia on kindlasti niisugune turg, millega tuleks palju tööd teha.

Kui rääkida Eesti ettevõtjate know-how’st teha äri väljaspool Eestit, siis on ju positiivseid näiteid palju, eriti IT-sektoris. Probleem on siiani olnud eelkõige selles, et kui siin ollakse milleski väga hea, siis välismaale minnakse äri tegema sektorisse, milles teadmised nii head ei ole.

Mina arvan, et praegused Eesti edumeelsemad puidutööstusettevõtted on oma tehniliselt teadmiselt kõik valmis välismaal äri tegema, küsimus on selles, kas neid riske tahetakse võtta või mitte.

Graanul Invest: kolm olulist komponenti

Graanul Invest omanik ja juht Raul Kirjaneni sõnul saab Eesti osaleda rahvusvahelisel turul vaid siis kui paigas on kolm olulist komponenti: kaitsta seda, mida on vaja kaitsta, stabiilne poliitika ja stabiilne maksundus.

Töödeldud biokütuste turul on Kirjaneni sõnul kõige olulisem pikaajalise poliitika stabiilsus. Mis tahes tööstus, eelkõige rasketööstus, eeldab suhteliselt suuri investeeringuid, mille tasuvusaeg on suhteliselt pikaajaline.

Nii energeetika kui metsandus eeldavad tema sõnul väga pikki poliitilisi kokkuleppeid, mis oleks Kirjaneni sõnul vaja ära teha. Ilma konkreetsemaks minemata lausus ta: “mis iganes need siis ka ei oleks.“

Energiapuitu kasutab Kirjaneni sõnul üle poole Eesti elanikkonnast. Näiteks Tallinnas ja Tartus on biomassi kasutamine alandanud oluliselt soojahinda. Et seda saavutada on suur osa investeeringutest tehtud pikaajalise investeeringuna, arvestades, et see keskkond on suhteliselt stabiilne.

Graanul Investi seisukoht on, et jätkusuutlikult ja pikaajaliselt Eestis metsatööstust arendada, siis me peame seda tegema nii, et ressurssi tuleb raisata võimalikult vähe, ning seda tuleb kasutada võimalikult efektiivselt, oma eesmärke täites võimalikult väikeste vahenditega.

Kirjanen rõhutas, et lisaks põllumajandusele on metsatööstus teine oluline sektor, mis maapiirkondades töökohti loob ja maaelu üleval hoiab.

Kirjanen rääkis, et selleks, et osaleda rahvusvahelisel bioenergiaturul tuleb hoida keskkonda suhteliselt stabiilselt. Ta märkis, et tema hinnangul on Eestis liiga palju kaitsealasid ning nende kaitsealalt kaitse maha võtmine on äärmiselt keeruline. „Kaitsta on vaja seda, mida on vaja kaitsta, seda mida pole vaja kaitsta, sealt on vaja keeld maha võtta,“ märkis ta. Kirjanen lisas, et kui Eesti soovib metsandus osaleda rahvusvahelisel turul, siis võimalikud poliitika muutused, maksude muutused, ei taga stabiilsust ja siis rahvusvahelisel turul osaleda ei saa.