Mis läks Balti miljonäride vahel valesti?

Maxima ümber plahvatas skandaal selle aasta suvel, kui jaeketi emafirma Vilniaus Prekyba väikeosanik Mindaugas Marcinkevicius tuli avalikkuse ette teatega, et tema äripartner, Baltiriikide rikkaim mees Nerijus Numavicius hiilib oma ärivõrgustikuga maksudest kõrvale. „See ettevõte pole enam selline, nagu mina teda üles ehitasin,“ ütles ta intervjuus Äripäevale.

Millal Te esimest korda tundsite, et Vilniaus Prekyba tegevuses on midagi valesti?

See sai alguse 2010. aastal, kui Nerijus Numavicius rikkus osanikevahelist kokkulepet ja võttis meie seljataga üle oma venna osaluse. Pärast seda, kui temast sai kontserni enamusosanik, hakkas ta looma massiivset offshore-ettevõtete võrgustikku, mille eesmärgiks olid optimeerida maksudega ja varjata infot väikeaktsionäride eest. Selle asemel, et palgata professionaalsed töötajad, kes arendaksid kontserni edasi, otsustas Numavicius tööle võtta kümneid juriste, kes olid rohkem huvitatud ettevõtete võrgustiku loomisest. Nende loodud struktuur on justkui meie maailmast isoleeritud, kirjeldamatu rägastik.

Mis sai viimaseks tõukeks, et otsustasite oma kahtlustustega avalikkuse ette tulla?

Viimane piisk karikasse oli Akropolise kaubanduskeskuse kavandatud müük Vilniaus Prekybale eelmisel aastal. Akropolis oli viimane tulutoov ja mõistliku struktuuriga ettevõte, mis tõmmati kontserni sügavusse. Nüüdseks on Akropolise struktuuris juba rohkem valdusfirmasid kui tegelikku äritegevust omavaid ettevõtteid. See näitab päris täpselt, kuhu läheb suurem osa ettevõtte jõupingutustest.

Vilniaus Prekyba enamusosanik ja juhatuse liikmed eirasid mu küsimusi, mistõttu polnudki mul muud võimalust kui pöörduda juristide poole ja üritada tehing katkestada. Kohe pärast seda kerkiski esile suur konflikt. Mind ujutati üle mitme kahtlase kohtuasjaga ja mu vara asuti külmutama.

Vilniaus Prekyba kasutas kunagi ära puuetega inimeste maksusoodustuse seaduseauku. Milliseid trikke on ettevõte maksudest kõrvalehiilimiseks veel kasutanud?

Puuetega inimeste maksuerisuse kasutamine oli alles algus. Paljud kontserni ettevõtted muudeti sularaha hoiupõrsasteks, mis ühendati hiljem offshore-ettevõtetega. Selle asemel, et kasumit kasvatada või investeerida uutesse projektidesse, loodi hoopis kümneid tütarettevõtteid, mis ei maksa sentigi makse tulu pealt, mida Maxima või Akropolis on teeninud.

Nendes ettevõtetes on vaid mõni töötaja ja nad lihtsalt istuvad sularahahunniku peal. Sellised skeemid on praegu rahvusvahelise maksumenetluse all, sest võimalik maksukahju on 60 miljonit eurot.

Franmaxi juhtum on teine hea näide. Loodi tehislik frantsiisiettevõte, kuhu suunati kogu Maxima keti tulu. Peale selle, et nüüd on nad selle tulu suunanud Luksemburis registreeritud Carsoni ettevõtte kahjumi lappimiseks, optimeeriti selle skeemiga ka maksudega. Praeguseks on Leedus üle 100 miljoni euro eest maksmata makse. Franmaxi müük võis veel kümneid miljoneid eurosid maksukahju Eestile tuua.

Paljud väikeaktsionärid on Vilniaus Prekybast lahkunud. Miks?

Ma ei saa nende eest rääkida, mis oli nende lahkumise tegelik põhjus. Kuid Vilniaus Prekyba pole kunagi maksnud dividende ja on raske vaadata, kuidas sinu elutöö muutub korporatiivseks maksuvangerdajaks. Enamusosanikud on oma võimu ettevõttes saanud ebaseaduslikult ja nad ei jaga väikeosanikele vajalikku informatsiooni. Kogu juhtide tähelepanu läheb oma endiste partnerite vastu võitlemiseks. Ma mõistan, miks paljud on otsustanud kontsernist lahkuda ja miks teised plaanivad seda teha.

Kuidas Vilniaus Prekyba kohtuasjad teie teisi ettevõtteid mõjutavad?

Minu teise ettevõtte, Lords LB Asset Managementi jaoks on puhas maine võtmeküsimus. Me sõltumegi oma mainest, sest ettevõtte tegevust ei jälgi iga päev mitte vaid meie investorid, vaid ka valitsusastused. Rõhume täielikule läbipaistvusele.

Tahame käituda hea ettevõtlustava järgi ja olla vastutustundlikud. Meile meeldib luubi all olla.

Vilniaus Prekyba, mida mina üles ehitasin, on praegusest Vilniaus Prekybast väga erinev.

Kui suur tähtsus on konfliktil Numaviciusega Leedu ja Eesti ühiskonnas?

Ma arvan, et see on senimaani suurim osanikevaheline tüli Leedus. See konflikt näitab, et enam ei saa äri ajada nii, nagu seda tehti 1990ndatel ja eeldada, et pääsed puhtalt. Paljud ettevõtted Baltimaades on omaks võtnud rahvusvahelise äriajamise kultuuri ja neist on saanud ühiskonnas vastutustundlikud liikmed, kellest peetakse lugu. Ettevõtted on hakanud hoolitsema ka oma osanike, töötajate, äripartnerite, riigi jt eest. Kahjuks pole Vilniaus Prekyba senimaani sellist ärikultuuri omaks võtnud.

Arvan, et ühel hetkel pidi Vilniaus Prekyba niikuinii sellisest puhastustulest läbi käima, nagu praegune konflikt on. Ainult aeg näitab, kas nad on ka valmis muutuma. Kui nad ei ole selleks valmis, siis ma arvan, et kontsern kukub varem või hiljem kokku.

Kuidas on avalikkus suhtunud Teie otsusesse alustada Numaviciusega maksusõda?

Leedu avalikkuse silmis on suurtel ettevõtetel endiselt halb maine, minu arvates on selles Vilniaus Prekybal suur roll. Inimesed suhtuvad võimalikesse maksupettustesse ja seaduseaukude ärakasutamisesse halvustavalt, kuid ma ei usu, et mu avalikkuse ette tulemine kedagi üllatas.

Ärimaailmas on mulle palju toetust avaldatud. Ma leian, et regiooni suurim ja mõjuvõimsaim ettevõte peaks siiski eeskuju näitama, mitte olema õpik teistele, kuidas äri mitte ajada.

Kas usute, et Vilniaus Prekyba kohtuasjad muudavad midagi Balti ärikultuuris?

Ma ei usu, et on palju ettevõtteid alles, kes samamoodi käituksid. Arvan, et meie kohtuasjad kannavad tugevat sõnumit, et sellisel skeemitamisel pole Baltimaades kohta. Kui me tahame rahvusvahelistel turgudel konkurentsis püsida, peame sellistele asjadele lõpu tegema.