Restoranitest: Tommi grillis saavad söönuks isegi hiiglased

Taolised lopsakate roogadega, natuke nurgatagused rahvakohad on enam-vähem ühte nägu Tallinnas ja Tartus, Pärnus ja Bauskas, Viljandis ja Västeråsis. Pole ma ainus, kes nii arvab – laupäeva õhtul andis Tommi juures tooni suur soomlaste seltskond, kes end päris koduselt tundis. Lisaks oli kuulda eesti, vene, inglise keelt, nii et tegemist on igati rahvusvahelise kohaga.

Ja ka väga sotsiaalse kohaga – kuigi laudade vahel on üpriski kõrged vaheseinad, saab naabrite vestlusest tahes või tahtmata osa, suur osa klientidest olid vähemalt sel laupäevaõhtul üpriski häälekad.

Lopsakad eelroad

Vastupidiselt kesklinna nooblitele kohtadele, mille peakokad üksteist originaalsusega üle trumbata püüavad, on Tommi grilli suguste söögikohtade menüü tugevuseks selle stabiilsus – sellisena nagu burger või röövliribi aastaid tagasi menüüsse võeti, sellisena on ta püsinud siiani. Süsivesikuid ei kardeta, rasvaga kokku ei hoita, veiniklaasid mahutavad palju ja õlu on odav.

Siiski oli seekord Tommi juures kaks asja, mille üle imestan siiani. Esimesena üllatas kergete einete rubriigist leitud roog – röstitud ja marineeritud räimed ahjukartuli ja kodujuustuga. Räim nagu räim ikka, kolm-neli kalakest, paneering äädikast valkjaks tõmbunud, aga lisand – see oli hiiglaslik.

Fooliumis küpsetatud kartul kaalus sellel “kergel” einel ilma kodujuustuta tõenäoselt vähemalt nelisada grammi, koos kodujuustuga aga tuli küll oma pool kilo ära. Räimed veel peale selle. Nii ei jäänud üle muud kui arvata, et Tommi grilli sihtgrupp on hiiglased – ainult nende jaoks saab see eine olla kerge.

Maitse oli sellel hiidmugulal lahjavõitu, nii et oleks eelistanud väiksemat ja maitsvamat. Räimed olid ausad, üsna sama maitsega kui need, mida paar päeva varem ühes hoopis teise hinnakategooria restoranis olin söönud. Ainult kui neid selle pudelisinepiga poleks täiendatud… Mis burksile võib-olla kõlbabki, on leebele räimele liig mis liig. Pärast võõrsinepi eemaldamist ja kartuli kahandamist oleks räimeroog võinud aga üpriski meeldiv olla.

Kiire ja efektiivne teenindus

Mõningate praadide puhul andis suurust valida, neid sai tellida nii täismõõdus kui vähendatud koguses. Sealiha kartuli ja soustiga ehk seafilee medaljonid grillitud kartulite ja piprakastmega oli aus pubitoit. Asjaolu, et medaljonikujulised olid pigem kartulid kui liha, maitset ju ei muuda.

Teiseks imestamisväärseks asjaoluks olid söögisaali õhtused ümberkorraldused. Olin just imetlenud värskeid lilli vaasis – peaaegu et õllesaal, aga kui kodune! Siis aga märkasin, et ettekandja korjas laudadelt kõik lillevaasid kokku ja viis kuhugi tagaruumidesse. Oli laupäeva õhtu, kell sai pool üheksa ja söögikoht pani end hiliseks vahetuseks valmis.

Teenindajad on Tommil igatahes profid, kelle juurde võiks kiirust ja efektiivsust õppima saata nii mõnegi kesklinna söögikohas uimerdava tegelase. Ja küllap profid juba teavad, mis lillede ja vaasidega öisel ajal juhtuda võib, millal on nende järele nõudlust ja millal mitte.