Vanaemaga Keskerakonna kodusõjas

Kui ma oleks teiselt planeedilt ja oleks pühapäeval toimunud Keskerakonna kongressile kogemata sattunud, poleks ma esimestel tundidel arugi saanud, et siin hakatakse valima Eesti ühe suurema erakonna esimeest. Ma oleks veendunud, et tegu on ühe inimese ülistamispeoga.

Tondiraba jäähalli saali äärtes seisavad üksteise kõrval pildid käega otse vaataja poole viipavast Edgar Savisaarest. “Number 1,” kuulutavad nad. Ühtäkki ilmuvad aga lava ees olevale ekraanile kaadrid uudistest 1990. aastate algusest. Moskva, Rahvarinne, Eestimaa vabadus. Tolleaegse reporteri Heimar Lengi hääl kõlab üle saali, kirjeldades, kuidas Savisaar ajab õiget Eesti asja. See on midagi, mida Savisaar ja tema toetajad igal võimalusel rõhutavad – midagi, mis toimus üle 20 aasta tagasi ja millest peaks piisama ­aegade lõpuni välja.

Ähvardavad, ent toetavad

Mõni minut pärast nostalgitsemist ja minevikule rõhumist võtab Savisaar suuna kõnepuldi poole. Seekord keegi tema ratastooli ei lükka, vaid ta astub ise, karkude najal. Edgar Savisaare 40minutiline kriitiline kõne siunab kõiki, kes vähegi teda esimehe kohal enam näha ei taha. Savisaar kuulutab, et Keskerakond vajab juhti, mitte kompromissitajat ja kedagi, kes on valitsusse pääsemise nimel valmis erakonna põhimõtetest loobuma. Just sellisena näeb Savisaar oma vastast Kadri Simsonit. “Me ei lähe valitsusse Rõivase riidepuuks,” ütleb Savisaar äärmiselt tõsiselt. Ta tahab Eesti kohtuvõimule umbusaldust avaldada, sest Savisaare sõnul ei ole ükski riik demokraatlik, kui prokuratuur ja kapo asuvad ühte erakonna esimeest ründama. Veel vähem on Savisaare sõnul Eestil vaja sellist presidenti, nagu on praegu Toomas Hendrik Ilves, kelle mõtteid ükski inimene isegi tähele ei pane.

“Kui Savisaar esimeheks ei saa, siis meie lahkume erakonnast,” sosistab saalis omavahel kamp venelannasid. Savisaare kõne vahele kostab tema pooldajate huilgeid ja plaksutusi. Saalis on näha heakskiitvaid peanoogutusi ja naeratusi. Selliste vankumatute toetajate hulgas on näiteks minu enda vanaema, kes hommikul kell pool 9 Paidest pealinna Keskerakonna suurüritusele sõitma hakkas. 

Väiketalunikust ekspoliitiku toetus

Minu vanaema Hilja Matsalu oli enam kui 30 aastat tagasi Ida-Virumaal ametnik – põllumajanduse peaspetsialist – ja puutus oma töös Savisaarega kokku. Ta oli aktiivne Mõõdukate liige ja pärast seda on ta kuulunud Keskerakonna ridadesse. Ta on korduvalt kandideerinud ka kohalike omavalitsuste valimistel. Nüüd on Kesk-Eestis väikest talu pidav vanaema kongressil asendusliige, seega hääletada ta ise tõenäoliselt ei saa. Kui aga saaks, läheks tema hääl kindlasti Savisaarele. “Ta ei rääkinud ju oma kõnes mitte ühtegi valet asja. Kui, siis vaid seda, et Eestis on probleeme äraostetava meediaga,” selgitab mulle vanaema. “Ta on ainuke poliitik Eestis, keda mäletatakse veel ka 100 ja 200 aasta pärast. Ta on kangelane, keda ei taheta praegu tunnustada, aga sellest saadakse hiljem aru,” ütleb ta.

Ma küsin vanaemalt, miks ta nii mõtleb, ent ta hakkab nutma. “Ma ju mäletan, kui Eestisse sõitsid tankid. Ma olin siis Soomes tööl ja ma kartsin su vanemate ja teie pärast, kes te Eestis olite. Savisaar ajas asjad korda,” vastab vanaema silmi kuivatades ja lisab, et ta hindab ääretult palju seda, et ei tulnud verist revolutsiooni. “Nüüd on mul Savisaarest nii kahju. Talle tehakse ju liiga.” Näiteks on arusaamatu, miks Savisaar siiski Tallinna linnapea kohalt maha võeti, kui kindlaid altkäemaksusüüdistusi veel pole. Vanaema on lausa veendunud, et paljud vihkavad Savisaart ilma ühegi põhjuseta. “Arvan, et paljud neist ei saa arugi, mida Savisaar valesti teinud on. Ja mina ka ei saa,” ütleb ta.

Toetajate võimusepitsused

Mu vanaemal ei ole mitte midagi Kadri Simsoni vastu. Tema ainuke viga olevat vaid kogenematus ja pisut ka tänamatus Savisaare ees, kes mu vanaema sõnul kasvatas üles nii Jüri Ratase, Mailis Repsi kui ka Kadri Simsoni. “Miks nad nüüd temast lahti saada tahavad?” ei mõista ta. Mu vanaemale tekitab küsimusi Arvo ja Kersti Sarapuu käitumine. Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu on Savisaare leeris, riigikogu liige Kersti Sarapuu aga Simsoni omas. Nii mõnelegi tundub, et Sarapuud mängisid end eri meeskondade selleks, et kindlustada perre vähemalt üks hea positsioon.

Savisaare kõne järel peavad kõne kõik esimehekandidaadid. Sõna saavad Simsoni toetuseks kandidatuuri püsti pannud Mihhail Stalnuhhin ja Toomas Vitsut ning Savisaare toetuseks kandideerinud Kerstin-Oudekki Loone ja Yana Toom. Viimasena astub kõnepulti Simson, kelle selja taha tulevad lavale seisma ka tema pooldajad. Jüri Ratas, Mailis Reps, Valeri Korb, Simsoni isa Aadu Must ja teised. Nad seisavad Kadri-nimelised rohelise-valge-kirjud sallid kaelas.

“Kandidaat, teie aeg on läbi!”

Simson rõhutab kõnes, et vaja on muutust ja vaja on saada valitsusse. Selleks on vaja esimeheks teda, sest Savisaar elab minevikus. Kohe, kui igale kandidaadile ette nähtud 15 minutit täis saab, hõikab Siret Kotka heledal häälel Simsoni kõne vahele: “Aeg on täis!” Simson lõpetab oma mõtted, minnes pisut üle aja, kuid Kotkale ja Kalev Kallole see ei meeldi. Tirr-tirrrr, lasevad nad aina kella, et Simson lavalt läheks. “Armas kandidaat, teie aeg on läbi!” tuletab Kallo veel kord Simsonile meelde.

Küll aga ei häiri neid see, et Savisaar kõvasti rohkem aega saab. Taas astubki ta uuesti pulti. Teda juhatab sisse järjekordne video, mis peaks vaatajatele ütlema, et Savisaar on vankumatu liider. Videoklippe aastakümnetetagusest Rahvarinde ajast selle aasta altkäemaksusüüdistusteni saadab Carl Orffi dramaatiline muusikapala “Carmina Burana”. “Meile kingiti vaid üks Edgar” seisab korraks ekraanil loosung. Loosungile järgneb prohvetlik küsimus: “2017. aastal 50 000 häält?” Kõne lõpetab muusikavideo, kus laulab Savisaar ise, taustaks võimas kitarrisoolo.

Savisaar saab teistest nii suurema aplausi kui ka rohkem huilgeid, ent valimiskasti juures on tajuda kahevahel olevaid inimesi. Mõni sosistab, et oleks vist õige sellest pühapäevast üks uus kadripäev teha.

Lõunasöögijärjekorras tunnistab üks mureliku olemisega vanem meesterahvas, et mõlemad on ju tublid, kuid küll on hirmus, kui Savisaare toetajad erakonnast lahkuvad. Minu vanaema on aga pahane. “Kas Simsoni valijatel üldse südametunnistust pole?” küsib ta.