Nemtsovi tapmises mängis saatuslikku rolli lumekoristusmasin

Väljaande ajakirjanikul õnnestus tutvuda Dadajevi ja Gubaševi antud tunnistustega, sealhulgas ka videokaamera ees räägituga. Süüdistatavate sõnul sai poliitiku tapmise otsus küpseks 7. jaanuaril (päeval, mil Pariisis toimus rünnak Charlie Hebdo toimetusele). Sellest päevast alates kuni 27. veebruarini, mil nende mõrvaplaan teoks sai, proovisid nad kahel korral Nemtsovi tappa, kuid alati segasid teoga lõpule minemast mingid asjaolud.

„Enne 27. veebruari nägime Nemtsovi kolmel korral. Sedagi vahemaa tagant, kättesaamatus kauguses, mis ei oleks võimaldanud midagi teha,“ rääkis Gubašev ülekuulamisel. Ka Dadajev rääkis, et kahel korral, mil ta Nemtsovi sihikule võttis, ei õnnestunud tuld avada. „Oli palju rahvast, hiline õhtu. Lõppkokkuvõttes ei teinud me midagi, jätsime sinnapaika ja läksime ära. Lihtsalt ei jõudnud. Noh, rahvast oli liiga palju,“ selgitas süüdistatav ülekuulamisel.

Nemtsovil ei õnnestunud nende käest pääseda aga 27. veebruaril. Sel päeval ei suutnud süüalused kaua Nemtsovi leida ja olid juba oma „valvepostidelt“ lahkumas. „Otsustasime juba ära koju minna, aga siis mõtlesime, et seisame veel pool tunnikest. Seisime. Seisime. Ja siis ma nägingi teda,“ rääkis Dadajev.

"Ootamatult sõitis Nemtsovi kodu värava ette tema auto… Me ei näinud, kas Nemtsov oli seal sees või mitte. Mõtlesime, et kõik, tuleb koju minna ja tapmise kuupäev jälle edasi lükata. 5-10 minuti pärast sõitis auto väravast välja ja seal istus juhi kõrvalistmel Nemtsov. Mina ja Zaur Dadajev nägime teda ja tundsime ta ära. Sõitsime tema järel,“ rääkis Gubašev ülekuulamisel.

Dadajev ootas ära, millal Nemtsov oma tuttava Anna Duritskajaga GUMis õhtust sööb. Seejärel järgnes Dadajev üle silla koju jalutanud paarile.

„Ta läks koos neiuga… 40 meetri kaugusel. Jõudsin talle kiirel sammul järele, viie meetri kaugusele. Midagi ei öelnud, ühtegi sõna. Ja siis tegin kohe kolm lasku,“ kirjeldas Dadajev. Uurija küsimusele, kummas käes ta püstolit hoidis, vastas Dadajev kindlalt: „Paremas.“ Kuid hiljem muutis ta tunnistust: „Võtsin püstoli parema käega välja, aga tulistasin vasakuga.“

Kui Dadajev sillal Nemtsovile ja Duritskajale järgnes, mõtles ta veel korra, kas ikka avada tuli Kremlile nii lähedal. Aga siis sõitis mööda lumekoristusmasin, mis sobiks ideaalselt laskude summutajaks. Küsimus oligi mõrva kasuks otsustatud.

„Kui olin kolm lasku ära teinud, kukkus Nemtsov maha. Kui ta kukkus, tõmbas ta kaasa ka selle tüdruku,“ jutustas Dadajev. „Kuna tüdruk ei puutunud asjasse, ei hakanud ma teda puutuma. Kui Nemtsov kukkus, siis mina juba jooksin üle tee, lumekoristusmasin jäi ette. Masin sõitis mööda, vaatan – Nemtsov hakkab tõusma. Ma ei hakanud enam lähenema, tulistasin sealt, kus olin, veel kolm lasku. Siis tuli minu auto, istusin sellesse, sõitsime 100-150 meetrit suure silla taha ja sealt edasi koju.“

Nemtsov hukkus mullu 27. veebruari hilisõhtul Moskvas Kremli läheduses sillal, kus talle tulistati neli lasku selga.